´Cause I try and I try and I try and I try
Try and try again... To be normal human being...
Täna võib küll öelda, et kool hakkas peale. Lihtsalt enne ei saanud arugi. Hommikul kell 6.50 üles ärkamine andis igal juhul kena stardi aastale. Seda ma ei hakka meenutama, millest räägiti, sest suurt mul meeles pole. Polnud eriti huvitav ja arusaadav see staff. Sissejuhatav loengud sageli sellised on. Kobavad. Õppejõud kobab pinda, et millised selle aasta tudengid on ja üliõpilased oma sügisevaimustuses tulevad küll kohusetundlikult kohale, kuid on veel liiga uimased, et aru saada, mis toimuma hakkab. Vähemalt mulle jäi küll selline mulje. Nõudmised igal juhul ei ole just sellised, millest õhtuti unistaks ja öösiti und näeks. Nagu ikka mingisugune referaat ja eksam ja kontrolltööd. Huh :( Tahaks vähemalt, et nende nõudmiste täitmiste vahel jääks aega miskit kasulikku sellest ainest välja imeda.
Järgmise loengu peale ma ei taha mõeldagi. Kindlasti tekitas kõvasti mõtlemisainet, aga see on selline aines, millest eriti mõelda ei taha. Liiga valus ja otsekohene. Võin küll nalja teha ja öelda, et õppejõud on dramaatik, aga see ei ole eriti tõenäoline. Kogemust tuleb usaldada, nii et küllap asjad sellised on, nagu ta neid kirjeldas. Tõotab tulla äärmiselt huvitav semester, kahju, et ma teist sama õppejõu ainet ei saa võtta... Loodetavasti ei kurna see emotsionaalselt liiga ära, natsa värinaid tekitas juba täna ehk siis väike paanikahoog tahtis peale tulla, aga sundisin ennast rahulikult hingama ja mõtlema sellele, et ma ise ju tahan seda kuulata ja sellest midagi teada, sest sellest reaalses elus on kasu. Kui ellu jään, siis saavad vast mõned veel võimaluse ellu jääda.
Ja vana armsa härra professori loengus käisin ka. Siis oli juba porgandipirukast kõht täis ja hommikune ärkamine andis endast märku. Ehk siis väga huvitava mõttekäigu ajal tuli vägisi haigutus peale ja mõtted uitasid kuskile esimese kursa kanti, kus vabatahtlikult sai käidud tema loengutes lihtsalt kuulamas, arvestusi ja eksameid sooritamata. Ja sellele, kui naljakas see siis tundus.
Olgem nüüd ausad, mitte sellest, kuidas koolipäev möödus, ei tahtnud ma täna kirjutada. Aga muust lihtsalt ei raatsi. Tahaks natukene mõtteid endale hoida. Hoida endale eilse üligruuvi "Valgus koordis", jutuajamise Kessuga ja selle, et vahepeal nii teda igatsesin, et nutt tahtis peale tulla. Aga mis sest ikka. Ükskord algab meie aeg. Võib-olla. Kui me veel elus oleme :)
Ja Londonisse saab varsti vaid 400 krooniga. See juba on ju midagi, millest unistada, eks. Oleks ikka pidanud järgmisel nädalal Oslosse minema... Väka, kohusetunne ei lubanud öelda, et lähen. Praegu mõtlen, et tahaks... Aga nüüd hilja juba. Pidevalt on hilja juba. Ehk siis hakkan asjalikuks, et mitte natukese aja pärast röökida HILJA JUBA.
Täna võib küll öelda, et kool hakkas peale. Lihtsalt enne ei saanud arugi. Hommikul kell 6.50 üles ärkamine andis igal juhul kena stardi aastale. Seda ma ei hakka meenutama, millest räägiti, sest suurt mul meeles pole. Polnud eriti huvitav ja arusaadav see staff. Sissejuhatav loengud sageli sellised on. Kobavad. Õppejõud kobab pinda, et millised selle aasta tudengid on ja üliõpilased oma sügisevaimustuses tulevad küll kohusetundlikult kohale, kuid on veel liiga uimased, et aru saada, mis toimuma hakkab. Vähemalt mulle jäi küll selline mulje. Nõudmised igal juhul ei ole just sellised, millest õhtuti unistaks ja öösiti und näeks. Nagu ikka mingisugune referaat ja eksam ja kontrolltööd. Huh :( Tahaks vähemalt, et nende nõudmiste täitmiste vahel jääks aega miskit kasulikku sellest ainest välja imeda.
Järgmise loengu peale ma ei taha mõeldagi. Kindlasti tekitas kõvasti mõtlemisainet, aga see on selline aines, millest eriti mõelda ei taha. Liiga valus ja otsekohene. Võin küll nalja teha ja öelda, et õppejõud on dramaatik, aga see ei ole eriti tõenäoline. Kogemust tuleb usaldada, nii et küllap asjad sellised on, nagu ta neid kirjeldas. Tõotab tulla äärmiselt huvitav semester, kahju, et ma teist sama õppejõu ainet ei saa võtta... Loodetavasti ei kurna see emotsionaalselt liiga ära, natsa värinaid tekitas juba täna ehk siis väike paanikahoog tahtis peale tulla, aga sundisin ennast rahulikult hingama ja mõtlema sellele, et ma ise ju tahan seda kuulata ja sellest midagi teada, sest sellest reaalses elus on kasu. Kui ellu jään, siis saavad vast mõned veel võimaluse ellu jääda.
Ja vana armsa härra professori loengus käisin ka. Siis oli juba porgandipirukast kõht täis ja hommikune ärkamine andis endast märku. Ehk siis väga huvitava mõttekäigu ajal tuli vägisi haigutus peale ja mõtted uitasid kuskile esimese kursa kanti, kus vabatahtlikult sai käidud tema loengutes lihtsalt kuulamas, arvestusi ja eksameid sooritamata. Ja sellele, kui naljakas see siis tundus.
Olgem nüüd ausad, mitte sellest, kuidas koolipäev möödus, ei tahtnud ma täna kirjutada. Aga muust lihtsalt ei raatsi. Tahaks natukene mõtteid endale hoida. Hoida endale eilse üligruuvi "Valgus koordis", jutuajamise Kessuga ja selle, et vahepeal nii teda igatsesin, et nutt tahtis peale tulla. Aga mis sest ikka. Ükskord algab meie aeg. Võib-olla. Kui me veel elus oleme :)
Ja Londonisse saab varsti vaid 400 krooniga. See juba on ju midagi, millest unistada, eks. Oleks ikka pidanud järgmisel nädalal Oslosse minema... Väka, kohusetunne ei lubanud öelda, et lähen. Praegu mõtlen, et tahaks... Aga nüüd hilja juba. Pidevalt on hilja juba. Ehk siis hakkan asjalikuks, et mitte natukese aja pärast röökida HILJA JUBA.
Kirjutas Kriux kell 4:01 PM
