Jälle
Jälle sellepärast, et kõik on samasugune, kui eile. Vihma sajab, autod pritsivad rataste alt soppa üles, toas on hämar, mina olen väsinud ja kodutööd on tegemata. Ja suits keerleb endiselt lae poole. Täna enam mitte nii laisalt, vaid pisut närviliselt. Küllap olen ise närviline ja siis suits saab sellest aru. Eile avastasin, et jookmsisest on saanud mulle omamoodi kinnisidee. Tahan lihtsalt joosta, kuigi varem ma vihkasin jooksmist. See oli viimati üks karistuse liike, mida ma iseendale määrasin, kui avastasin, et suitsetama hakata oleks ikka ilgelt tore. Ja nüüd ma ootan jooksmist. See on see vabadus, mis tuleb teekonna jooksul. Lisaks veel see võitmise tunne, võidan iseennast, et ei lase end häirida jalgadesse kogunevast piimhappest ning pisukesest valust, mis üritab iga hingetõmbe juures kopse pooleks tõmmata.
Eile võideldes taas selle eest, et saaks magada, et tuleks uni annaks mingigi vabaduse omas maailmas olla, avastasin, et igavuse etalon ei olegi nii igav. Et tegelikult on seal ikkagi midagi sellist, mis ei lase magada ja sunnib lugema. Ehk siis "Mort" on hirmuäratava kiirusega öökapiraamatu staatusest välja rebinud ning ennustan, et saab täna-homme lõpuks läbi. Mida ma siis peale hakkan? Loen seda teist mõnusat raamatut, mis ennast kapi peal sisse on seadnud ja karjub, et loe mind, sa pead mind lugema, sest sa oled sunnitud mind lugema? Küllap nii ma teengi. Eilse õhtu jooksul sai tervelt kaks lehekülge loetud. Ma just arvestasin, et sama tempo puhul läheb mul veel 123 päeva vaja. Mul on ainult 30. Ja lisaks sellele ka veel kodutööd. Ei viitsi halada. "Mida nüüd küll teha? Ma pean midagi jälle välja mõtlema."
Enne hakkasin Kessule kirjutama ja avastasin pärast kolmandat lauset, et ma ei saa talle kirjutada. Sest ma halaksin ta surnuks igatsuse, heameele, enesehaletsuse ja ma ei tea milliste kõikvõimalike puhangutega. Seega jääb see paremateks aegadeks. Ma ei peaks seda uuesti ütlema, kordama juba öeldut, aga ma olen nii väsinud. Ilmselt magaksin kolm ööpäeva järjest ja kui võimalik, siis unenäod ja mõttetegevust suunavad organid annaks selleks ajaks kuskile hoiule. Et saaks rahu, et saaks vaikust, et saaks vabadust.
Nässu ja Kiisu on praegu sõbrad :) See tähendab, minuga. Käivad järel ja hõõruvad ennast vastu jalgu nii mis kole. Nässul on juba välja arenenud jooksmisega kaasas käiv käitumismuster. Ta vaaab alati pealt, kui ma jooksud selga panen ja niuksub haledalt, sest tahab vist kaasa tulla. Ja kui ma tagasi tulen ja tema õues on, siis ta alati tuleb sõpsi panema... Lõõtsutades antud käsklusi eirab. Ja kui ma toas venitusi teen, siis ta tsillib nii mis kole mu venitatava jala juures ja uurib, et mis lollustega ma tegelen. Ehk siis tal nii põnev, et ronib jala otsa :) Käsh pesi Kiisu ja Nässu üleeile puhtaks. Nad olid päris pisikesed karvapallid pärast seda :)))) Nässu nagu oli umbes 3 korda suurem kui muidu ja Kiisu sai pisikese ataki ja lakkus ennast pärast päris vähe. Küllap ei julenud ta sellisena õue minna. Neil on miskine uus sõber tekkinud, üks punane kass istub päevad läbi meil ukse ees ja ajab nendega juttu. Mul eile oli juba väike kahtlus, et meil on uus kiisu. Aga veel ei ole :)
Eile võideldes taas selle eest, et saaks magada, et tuleks uni annaks mingigi vabaduse omas maailmas olla, avastasin, et igavuse etalon ei olegi nii igav. Et tegelikult on seal ikkagi midagi sellist, mis ei lase magada ja sunnib lugema. Ehk siis "Mort" on hirmuäratava kiirusega öökapiraamatu staatusest välja rebinud ning ennustan, et saab täna-homme lõpuks läbi. Mida ma siis peale hakkan? Loen seda teist mõnusat raamatut, mis ennast kapi peal sisse on seadnud ja karjub, et loe mind, sa pead mind lugema, sest sa oled sunnitud mind lugema? Küllap nii ma teengi. Eilse õhtu jooksul sai tervelt kaks lehekülge loetud. Ma just arvestasin, et sama tempo puhul läheb mul veel 123 päeva vaja. Mul on ainult 30. Ja lisaks sellele ka veel kodutööd. Ei viitsi halada. "Mida nüüd küll teha? Ma pean midagi jälle välja mõtlema."
Enne hakkasin Kessule kirjutama ja avastasin pärast kolmandat lauset, et ma ei saa talle kirjutada. Sest ma halaksin ta surnuks igatsuse, heameele, enesehaletsuse ja ma ei tea milliste kõikvõimalike puhangutega. Seega jääb see paremateks aegadeks. Ma ei peaks seda uuesti ütlema, kordama juba öeldut, aga ma olen nii väsinud. Ilmselt magaksin kolm ööpäeva järjest ja kui võimalik, siis unenäod ja mõttetegevust suunavad organid annaks selleks ajaks kuskile hoiule. Et saaks rahu, et saaks vaikust, et saaks vabadust.
Nässu ja Kiisu on praegu sõbrad :) See tähendab, minuga. Käivad järel ja hõõruvad ennast vastu jalgu nii mis kole. Nässul on juba välja arenenud jooksmisega kaasas käiv käitumismuster. Ta vaaab alati pealt, kui ma jooksud selga panen ja niuksub haledalt, sest tahab vist kaasa tulla. Ja kui ma tagasi tulen ja tema õues on, siis ta alati tuleb sõpsi panema... Lõõtsutades antud käsklusi eirab. Ja kui ma toas venitusi teen, siis ta tsillib nii mis kole mu venitatava jala juures ja uurib, et mis lollustega ma tegelen. Ehk siis tal nii põnev, et ronib jala otsa :) Käsh pesi Kiisu ja Nässu üleeile puhtaks. Nad olid päris pisikesed karvapallid pärast seda :)))) Nässu nagu oli umbes 3 korda suurem kui muidu ja Kiisu sai pisikese ataki ja lakkus ennast pärast päris vähe. Küllap ei julenud ta sellisena õue minna. Neil on miskine uus sõber tekkinud, üks punane kass istub päevad läbi meil ukse ees ja ajab nendega juttu. Mul eile oli juba väike kahtlus, et meil on uus kiisu. Aga veel ei ole :)
Kirjutas Kriux kell 9:50 AM
