Käidud nagu midagi ja vihma-poiss sajab
Tulen mina heas usus koolist koju, päike särab, porilombid pisut nagu pisemaks jäänud, planeerin, et tulen, vahetan riided ja lähen käpelt jooksma, aga mis sellest välja tuli? Enne kui ma välisukse enda tagant kinni jõudsin tõmmata, hakkas vihma sadama. Ja mul on hull soov joosta. Joosta minema ja mitte millelegi mõelda. Noh, nii palju mul veel võhma pole, et nii kaua ja kaugele joosta, aga natuke ju ikka jaksaks. Kui seda vihma ainult ees ei oleks. Või siis teeks Forrestit? Forresti tegemine viimasel ajal päevakorras. OPis räägiti raamatust, kus üks mees kujutles ennast olevat Forrest. Wimberg kommenteeris. Tekkis isu igal juhul lugeda. Kui kuskilt aega leiaks... :) Ja siis lugesin Kivirähki "Aabitsa kuke" arvustusi - kui neid üldse arvustusteks saab nimetada - , seal ka Forrest möllas mis kole. Sellest üldse ei räägigi, et paar nädalat tagasi telksust seda surematut linateost näidati. Dr. Pepperist kirjutasin juba ükskord... :) Seega on kummitavaid asju juurde tekkinud... Mitte tekkinud, vaid ma olen neid taas märkama hakanud. Mul lihtsalt selline tunne, et mu ülimegavägagigavinge detailimälu hakkab vaikselt kaduma. Aastaid ka juba nii palju. Ja siis ongi eriti hea tunne, kui miskised ilmselged asjad hakkavad lausa näkku karjuma, et me oleme siin ja me oleme ühenduses... Simmi meistritöö Krossist sai ka pisukese arvustuse osaliseks eile OPis, meenus mulle just. Kummaline igal juhul. Või vaatan ma liiga palju telksu? Ja loen liiga tihti ajalehti? Või jooksen ma muidu silmad kinni ringi?
Õige vastus sellele eelnevale jadale on, et ma ei tea. Ei teagi. Ei tea mitte midagi. Eelneva lause grammatilist-semantilist-sümoolset-psühhoanalüütilist tähendust ma ei taha analüüsida. Liiga spooky. Vaikus on. Kummalist kuminat-surinat-mõminat ei ole. Imelik. Mingi pisivapustuse vist täna sain. Või ma ei tea, ataki. Kuidas seda nimetada, kui keset loengut tabab sind täielik black-out? Istud ja siis äkki avastad, et istud. Nagu oleks vahepeal ära käinud, kuskil mujal olnud, ei tule meelde, kui kaua sa juba istud, mida viimati öeldi, kas midagi vahele ka jäi, kas ise midagi sel ajal ütlesid. Ja pulss hüppab mis kole... Selline tunne, et kohe libised pingilt põrandale ja valgud laiali ning siis mõne minuti jooksul aurustud. Midagi nagu juhtus, aga ma ei tea, mis asi see oli, millal ja kus. Pärast seda olid teenindajad igal pool nii lahked. Mul oli vist otsa ees kiri, palun tulge ja pakkuge mulle midagi, ma ostan selle isegi siis, kui ma seda ei vaja või ei saa endale lubada. Täpselt nii ennast tundsingi, kui apteegis teenindaja - pole elus seal sellist persooni varem kauba vahel jalutamas näinud - seletas, et see on normaalne, et iga kuu aja tagant tuleb uus hambahari osta ja loomulikult on vaja osta miljon maksev suitsetajatele tehtud hari. Ma polnud enne kuulnudki, et selliseid tehakse. Ja ma poleks seda ostnud. Seal kõrval olid ju perfektsed harjad, millel silt ütles 9.50, osta mind kohe mitu tükki! Ja siis hiljem Rosalindi poes küüneviile vaadates tuli keegi kena preili ja rääkis mu surnuks. Mis toimub?! R-kioskist kuupiletit ostes sama lugu... Keegi peaks mind peatama. Ja nüüd mulle meenub, et ma jõudsin juba paar e-maili saata, aga mul pole õrna aimugi, kellele ma need lähetasin ja mida ma neile teatasin... Siiras hirm enda ees. Ja ma ju helistasin bussipeatuses kellelegi, aga ma ei mäleta kellele... Ja mida ma rääkisin...
Nii kummaline, kuidas suits põleb. See paber, mis seal ümber on, on ju kleebitud servapidi kokku. Ma näen läbi põlenud tuha seda kleepimise kohta. Ma pole seda kunagi varem tähele pannud. Ometi olen ma kopsudesse libistanud suitsu tuhandete pakkide kaupa...
Õige vastus sellele eelnevale jadale on, et ma ei tea. Ei teagi. Ei tea mitte midagi. Eelneva lause grammatilist-semantilist-sümoolset-psühhoanalüütilist tähendust ma ei taha analüüsida. Liiga spooky. Vaikus on. Kummalist kuminat-surinat-mõminat ei ole. Imelik. Mingi pisivapustuse vist täna sain. Või ma ei tea, ataki. Kuidas seda nimetada, kui keset loengut tabab sind täielik black-out? Istud ja siis äkki avastad, et istud. Nagu oleks vahepeal ära käinud, kuskil mujal olnud, ei tule meelde, kui kaua sa juba istud, mida viimati öeldi, kas midagi vahele ka jäi, kas ise midagi sel ajal ütlesid. Ja pulss hüppab mis kole... Selline tunne, et kohe libised pingilt põrandale ja valgud laiali ning siis mõne minuti jooksul aurustud. Midagi nagu juhtus, aga ma ei tea, mis asi see oli, millal ja kus. Pärast seda olid teenindajad igal pool nii lahked. Mul oli vist otsa ees kiri, palun tulge ja pakkuge mulle midagi, ma ostan selle isegi siis, kui ma seda ei vaja või ei saa endale lubada. Täpselt nii ennast tundsingi, kui apteegis teenindaja - pole elus seal sellist persooni varem kauba vahel jalutamas näinud - seletas, et see on normaalne, et iga kuu aja tagant tuleb uus hambahari osta ja loomulikult on vaja osta miljon maksev suitsetajatele tehtud hari. Ma polnud enne kuulnudki, et selliseid tehakse. Ja ma poleks seda ostnud. Seal kõrval olid ju perfektsed harjad, millel silt ütles 9.50, osta mind kohe mitu tükki! Ja siis hiljem Rosalindi poes küüneviile vaadates tuli keegi kena preili ja rääkis mu surnuks. Mis toimub?! R-kioskist kuupiletit ostes sama lugu... Keegi peaks mind peatama. Ja nüüd mulle meenub, et ma jõudsin juba paar e-maili saata, aga mul pole õrna aimugi, kellele ma need lähetasin ja mida ma neile teatasin... Siiras hirm enda ees. Ja ma ju helistasin bussipeatuses kellelegi, aga ma ei mäleta kellele... Ja mida ma rääkisin...
Nii kummaline, kuidas suits põleb. See paber, mis seal ümber on, on ju kleebitud servapidi kokku. Ma näen läbi põlenud tuha seda kleepimise kohta. Ma pole seda kunagi varem tähele pannud. Ometi olen ma kopsudesse libistanud suitsu tuhandete pakkide kaupa...
Kirjutas Kriux kell 4:53 PM
