Ühinenud inimesed
Ilmselt pean ühinema (sic!) oma kaaslastega, kes terve eilse päeva olid ekstaasis sellisest pisiasjast, et saime matkal kolmanda koha. Seega olen väegade rõemus. Matkal oli iseenesest tore. Mingi 7. ja 8. kontrollpunkti vahel avastasin, et vahin pingsalt asfaldi, astun-astun-astun, peas kumisemas vaid mõte kiirest päralejõudmisest, et mitte vigisema ja vinguma hakata. Eriti ei vingunudki. Natukene :P Esimest korda elus (sic!) ületasin paralleelköite abil jõge, kes oleks osanud arvata, et see nii tore on!? Vahva. Tegelikult oligi vahva, pean nentima. Kes iganes siis pääste teema peale tuli, ta oli väga taibukas. Ehe värk. Arvan, et järgmisel aastal saab olema meitel väga raske neid üle trumbata. Väljakutse? Ikka. Lastele meeldis ja see on tegelikult olulisem. Paari päeva jooksul panen võib-olla mõned pildid ka üles...
Haapsalus oli seega lahe. Linnuses oli hooaja avamine ja pääses igale poole - võlvide peale, keldrite sügavusse, rääkimata kõigest sellest, mis sinna vahele jääb. Giidiks oli Tiiu Jaago abikaas, kelle nime ma kahjuks ei tea, aga ta rääkis hästi põnevalt. Mõtlesin seal, et kas see oli põnev vaid meie jaoks või oleks see põnev ka lapsukestele, aga välja ei mõelnud. Turnimine oleks neile aga kindlasti meeldinud. Ületasin oma kõrguse kartust ja käisin vahitornis ja juba mainitud võlvide kohal. Ei saanud jonni jätta ja ronisingi altari kohal oleva võlvi otsa. Allatulek oli igatahes hirmutav... Eriti kui sul on jalas praktiliselt plätud, tuul kolistab, pimedus on kombatav ja teised asutavad juba laskuma.
Üritus lõppes pea kogu meite toa jaoks (meil oli suurele kismale ja arusaamatustele vaatamata eraldi ruum) Müüriääre kohvikus. Nukumaja, mida juba ülevalt vaatasin, ei petnud oma ootusi. Ma+Ma olid seda eelmisel päeval tshekkimas käinud ja meitel ei jäänud muud üle, kui vaid väsinult ja õnnelikult nende valikut kiita. Ruumi oli küll vähevõitu - surusime end kaheksakesi laua äärde, kuhu mahub ehk 4-5 inimest - kuid mõnus oli siiski. Kuidas see oligi itaalia köök keset rootsilikku Eesti väikelinna... Mmm. Võileib oli lahe (põhimõtteliselt bruchetta), mulle meeldib, kui saia vahele tomatit pannakse. Tekitab tunde, et sind hinnatakse :) Brülee oli ka ok, aga see astelpaju värk pole ikka päris see, mida ma iga kell hinnata oskaks. Teised jõid choccochinot ja see oli viimase peal, sest tüübid tellisid juurde :) Kuigi tegelikult oli tegemist vist ikkagi moccachinoga... Ühesõnaga, lahe!!! Kõik korrutasid laua ääres, et lähevad sinna tagasi. Mina aga tahtsin sisemuses karjuda, et nad vaikiks, sest tahtsin kaasa võtta just seda kogemust. Need inimesed, tol päeval, see meeleolu, päik, mis aknast sisse paistis, Leelo Tungal, kes ukse juures koos tütardega istus, Anni Arro, kes köögis toimetas, väike operatsioonilt tulnud kaval poiss koos oma emaga kõrvallauas, mõra, mis korstnajalal jooksis, Epp-Maria Kokamäe "Andaluusia päike, Maroko rannik" soojad toonid ning sinised silmad näokattega naise näos...
Külmavärinad tulid.
Nädalavahetusest on, mida kaasa võtta. Järgmisel lähme kolleegidega Põlvamaale. Tuleks sealt pooltki sellest laengust, mis praegu, oleks kõik hästi.
Mina loodan.
Haapsalus oli seega lahe. Linnuses oli hooaja avamine ja pääses igale poole - võlvide peale, keldrite sügavusse, rääkimata kõigest sellest, mis sinna vahele jääb. Giidiks oli Tiiu Jaago abikaas, kelle nime ma kahjuks ei tea, aga ta rääkis hästi põnevalt. Mõtlesin seal, et kas see oli põnev vaid meie jaoks või oleks see põnev ka lapsukestele, aga välja ei mõelnud. Turnimine oleks neile aga kindlasti meeldinud. Ületasin oma kõrguse kartust ja käisin vahitornis ja juba mainitud võlvide kohal. Ei saanud jonni jätta ja ronisingi altari kohal oleva võlvi otsa. Allatulek oli igatahes hirmutav... Eriti kui sul on jalas praktiliselt plätud, tuul kolistab, pimedus on kombatav ja teised asutavad juba laskuma.
Üritus lõppes pea kogu meite toa jaoks (meil oli suurele kismale ja arusaamatustele vaatamata eraldi ruum) Müüriääre kohvikus. Nukumaja, mida juba ülevalt vaatasin, ei petnud oma ootusi. Ma+Ma olid seda eelmisel päeval tshekkimas käinud ja meitel ei jäänud muud üle, kui vaid väsinult ja õnnelikult nende valikut kiita. Ruumi oli küll vähevõitu - surusime end kaheksakesi laua äärde, kuhu mahub ehk 4-5 inimest - kuid mõnus oli siiski. Kuidas see oligi itaalia köök keset rootsilikku Eesti väikelinna... Mmm. Võileib oli lahe (põhimõtteliselt bruchetta), mulle meeldib, kui saia vahele tomatit pannakse. Tekitab tunde, et sind hinnatakse :) Brülee oli ka ok, aga see astelpaju värk pole ikka päris see, mida ma iga kell hinnata oskaks. Teised jõid choccochinot ja see oli viimase peal, sest tüübid tellisid juurde :) Kuigi tegelikult oli tegemist vist ikkagi moccachinoga... Ühesõnaga, lahe!!! Kõik korrutasid laua ääres, et lähevad sinna tagasi. Mina aga tahtsin sisemuses karjuda, et nad vaikiks, sest tahtsin kaasa võtta just seda kogemust. Need inimesed, tol päeval, see meeleolu, päik, mis aknast sisse paistis, Leelo Tungal, kes ukse juures koos tütardega istus, Anni Arro, kes köögis toimetas, väike operatsioonilt tulnud kaval poiss koos oma emaga kõrvallauas, mõra, mis korstnajalal jooksis, Epp-Maria Kokamäe "Andaluusia päike, Maroko rannik" soojad toonid ning sinised silmad näokattega naise näos...
Külmavärinad tulid.
Nädalavahetusest on, mida kaasa võtta. Järgmisel lähme kolleegidega Põlvamaale. Tuleks sealt pooltki sellest laengust, mis praegu, oleks kõik hästi.
Mina loodan.
Kirjutas Kriux kell 12:14 AM
