Tok-tok

Selline tunne nagu tuhat väikest haamrikest taoks peas. Lihtsalt ja monotoonselt tok-tok käib. Pea kusjuures ei valutagi. Tegemata tööde ja magamata ööde tunne. Nädal on kiiresti läinud, aga ometi mitte piisavalt kiiresti. Kolmapäev on pea lõppenud ning suur-suur igatsus, et ka neljapäevane ja reedene tööpäev lõppeks, on sees.

Meitel käisid kandidaadid eile töö juures. Ma endiselt ei tea, kas nad kandideerivad minu kohale või kolleegiks, aga ausalt öeldes enam ei huvitagi. Käega löömise tunne. Löön käega, tulgu, mis tuleb. Samas selline "küll nad siis alles näevad..." Ühesõnaga suhteliselt närviline aeg.

Põrgulised tegid täna midagi eriti rämedat. Nii solvatuna polegi ennast kunagi tundnud ja nii suurt iha neile kätega kallale minna pole ka olnud... Ei taha sellele mõelda. Loll olen, aga homme lähen ja alustan taas otsast, unustades vana vaenud ja tehtud teod. Täna tegin neile trenni mõttes tasemetööd - klass madalamat... Kolm õpilast ei peaks praegu küll selles klassis õppima... Nutt ja hala. Lähen ja uurin nende eelmise aasta hinded välja ja teatan vanematele, et üheksanda lõpetamine tuleb vaevarikas...

Vastik.

Üldiselt on meil vaikne. Parandasime Käshiga sisseastumisteste ja avastasime, et lapsed on lollid. Mõni avastus nüüd... Oeh.

Käshil suri eile isa. Homme läheb Tlna ja siis Sarkale. Olen nummikutega üksi.