Maa tuleb täita lastega

või siis milelgi muuga, mis neid asendab, eks. Mulle küll tundub, et tita-titad on hullult toredad. Laupäeva õhtu ja pool pühapäeva läkski ühe mehikesega mässates. Ta on nii tore. Eriti siis, kui ta õues pori sees sõna otseses mõttes püherdab ja siis ise lagast tilkuvana sulle sülle poeb. Pole paremat tunnet :))) Tegelikult ka. Või siis see, kuidas ta köögis oma lõunasööki süües, mis muidugi enamik koosneb hommikusöögi jäänustest, sest talle hommikul lihtsalt ei meeldinud see puder, rõõmsalt putru ja võileiba matsutab, sind oma pisikese putru täis peoga paitab ja patsutab ning jogurtit luristab meisterlikkusega, mis nõuaks ära märkimist mingil konkursil. Ja magustoiduks mõeldud rullbiskviidi määrib ta suhteliselt ühtlase kihina oma laua külge ja hakkab siis näppudega sellesse auke litsuma. Muidugi saadab kogu seda nalja pidev iseenese paitamine ja kiitmine. Tulemuseks on seega üks suhteliselt rahulolev laps, kes lõhnab imalalt toidu järele, kelle kraevahe on täis tagavaraks kõrvale pandud kraami ning kes üldse ei rõõmusta, kui sa ta seejärel ära pesed ning voodisse tuttu saadad... Titad ruulivad täiega.

Selline oli siis meeldivam osa nädalavahetusest. Üldse üks meeldivamaid nädalavahetusi paari kuu lõikes, kui hakata järele mõtlema. Kuigi see, mis eelnes, oleks võinud olemata olla. Magamata ööd ja hulgad tehtud tööd, kulutatud närvid, rõvedalt suured telefoniarved ning pidev lootusetuse tunne, et midagi läheb valesti, et miski jääb tegemata. Kõik sai kuidagi tehtud. Ja saigi.

Lähen parem loen raamatut. Autor on surnud, elagu lugeja.