Riia, mu arm
Lühidalt: külm, tuuline, vihmane, lörtsine, hall, venejas. Plussid: Prantsuse saatkonna roosid, mis õitsevad ka oktoobri lõpus, Mustpeade maja, mis on üks ilusamaid maju Riia vanalinnas, Okupatsioonimuuseum, mille nad rajasid enne eestlasi, aga mis jääb absoluutselt igas elemendis alla meie omale (v.a. kohutav arhitektuur ja sobimatu asukoht sellisele monstrumile), Vabaduse sammas - ei vaja kommentaare - see lihtsalt on seal, Kunstiülikooli hoone, mis on justkui mõnest veidi õudsast filmist välja astunud, aga mis ometi on nii lummav ja nii edasi. Moraal: Karumz.
Eile "Lendas üle käopesa". Ma olen varem näinud üht Mart Kolditsa lavastust (Mrozeki oma) ja juba siis jäi minusse mingi kummaline tunne. Mingi AGA. Eile otsisin paaniliselt midagi, mis meenutaks selle põhjust, aga ei leidnud. Ei leidnud eile teatriski. Imelik lavastus oli, ei tahaks öelda, et hea või halb, aga midagi ta oli. Võib-olla see ongi see uus lavastajate põlvkond, millest räägitakse, aga mida ma varem ise nii selgelt tajunud ei ole? Seega, kui suudaks selle AGA või MISKI defineerida, siis saaks aru. Kuidagi kidakeelne olen. Katu oli ka eile. Kujundus Jaanus Laagrikülilt oli hea - väga stiilipuhas ja värskendav - roheline ja klaassein, hallid plastiktoolid. Tekitaski reaalse plastiku tunde, laval ei olnud midagi papist ega puist, see oli elav. Elav plastik, mis ümbritseb Euro-Eestis pea kõiki meid.
Loost ja näitlejatest ja lavastusest nüüd segamini... Esimese vaatuse 20 minutit - ma mõtlesin, et kui nii jätkub, siis ma konkreetselt magan. Aga siis tuli hommikustseen ja see tegi virgeks :) Lavastuse nn murdekoht, kus peategelast kehastav Hannes Kaljujärv üritas ennast tõestada ja loomulikult läbi kukkus, oli kuidagi liiga selgelt välja mängitud. Otse öeldes: liiga otsekohene, liiga näkku lajatav, midagi võiks ju siiski ka vaatajatele teha jätta. Vat see oligi suurem ühik, mis mind häiris: liiga palju oli meile, vaatajatele, asja üksipulgi selgeks tegemist. Olidki ainult jälgija, mitte osaleja, kes täidab tühikuid ja loob oma maailmasid. Või siis tabas mind eile räme erapoolikuse laine ja ma ei suutnudseda vaadata kui vaataja, vaid vaatasin seda nii, nagu õpetatakse ehk siis püüdsin mitte midagi asjale omalt poolt lisada ja jälgida seda, mida pakutakse. Kõik on võimalik. Ja kõik on segane.
Remark: blogger teeb trikke jälle.
Lavastusest edasi: otsesed seosed, mind häirivad ja loo tasandil, olid Coelho "Veronika otsustab surra" nimelise raamatuga. Kohtumine või taaskohtumine seega. "Vanemuise" eelmise hullumaja lavastusega ("Ajujaht") võrreldes oli see eelmine kvaliteetsem. Loo tasandil vähemalt, lavastaja kavatsuste realiseerimisel samuti. Näitlejatest ka. Kaljujärvele tüüpiline rollilahendus (algab juba pakkumisest ja kellele seda ikka pakkuda kui mitte talle) ning see vajutas kogu lavastusele Kaljujärve hiilgamise pitseri. Tore, aga ei mingeid vaimustuskarjeid. Sama ka Kütsari (eriti sürrealistlikud stseenid eeslaval, nn kõnelused Isaga) puhul. R. Aidlas oma suht tuntud headuses ja rollis, mis justkui talle kirjutatud, Taalmaa samasugune. Kõige rohkem jälgisin Aivar Tommingast ja Külliki Saldret. Mõlemad olid väga head, kuigi seda erinevalt. Tommingas tegi nalja (what´a surprise!), aga oli ka tõsisemaid hetki ja mu meelest sel ajal vägagi nauditavat mängu. Saldre dominantne ja ennastkehtestav ülemõde võlus mu ära oma valge ja jäiga jalahoiakuga (valget tennised, mille ninad alati üksteisest vähemalt 45-kraadise nurga all!). Jätsin mainimata suurematest elamusepakkujatest veel Margus Jaanovitsi - ta tõsiselt laheda rolliga maha saanud, ma arvan, et see väärib kuskil ka ära märkimist. Vähemalt mulle tundub, et vääriks.
Ja rohkem ma sellest praegu ei kirjuta. Liiga segane. AGA ja MISKI ja hulk erinevaid erinevas kvaliteedis näitlejatöid, lisaks varjud filmist ja Coelho raamatust.
Eile "Lendas üle käopesa". Ma olen varem näinud üht Mart Kolditsa lavastust (Mrozeki oma) ja juba siis jäi minusse mingi kummaline tunne. Mingi AGA. Eile otsisin paaniliselt midagi, mis meenutaks selle põhjust, aga ei leidnud. Ei leidnud eile teatriski. Imelik lavastus oli, ei tahaks öelda, et hea või halb, aga midagi ta oli. Võib-olla see ongi see uus lavastajate põlvkond, millest räägitakse, aga mida ma varem ise nii selgelt tajunud ei ole? Seega, kui suudaks selle AGA või MISKI defineerida, siis saaks aru. Kuidagi kidakeelne olen. Katu oli ka eile. Kujundus Jaanus Laagrikülilt oli hea - väga stiilipuhas ja värskendav - roheline ja klaassein, hallid plastiktoolid. Tekitaski reaalse plastiku tunde, laval ei olnud midagi papist ega puist, see oli elav. Elav plastik, mis ümbritseb Euro-Eestis pea kõiki meid.
Loost ja näitlejatest ja lavastusest nüüd segamini... Esimese vaatuse 20 minutit - ma mõtlesin, et kui nii jätkub, siis ma konkreetselt magan. Aga siis tuli hommikustseen ja see tegi virgeks :) Lavastuse nn murdekoht, kus peategelast kehastav Hannes Kaljujärv üritas ennast tõestada ja loomulikult läbi kukkus, oli kuidagi liiga selgelt välja mängitud. Otse öeldes: liiga otsekohene, liiga näkku lajatav, midagi võiks ju siiski ka vaatajatele teha jätta. Vat see oligi suurem ühik, mis mind häiris: liiga palju oli meile, vaatajatele, asja üksipulgi selgeks tegemist. Olidki ainult jälgija, mitte osaleja, kes täidab tühikuid ja loob oma maailmasid. Või siis tabas mind eile räme erapoolikuse laine ja ma ei suutnudseda vaadata kui vaataja, vaid vaatasin seda nii, nagu õpetatakse ehk siis püüdsin mitte midagi asjale omalt poolt lisada ja jälgida seda, mida pakutakse. Kõik on võimalik. Ja kõik on segane.
Remark: blogger teeb trikke jälle.
Lavastusest edasi: otsesed seosed, mind häirivad ja loo tasandil, olid Coelho "Veronika otsustab surra" nimelise raamatuga. Kohtumine või taaskohtumine seega. "Vanemuise" eelmise hullumaja lavastusega ("Ajujaht") võrreldes oli see eelmine kvaliteetsem. Loo tasandil vähemalt, lavastaja kavatsuste realiseerimisel samuti. Näitlejatest ka. Kaljujärvele tüüpiline rollilahendus (algab juba pakkumisest ja kellele seda ikka pakkuda kui mitte talle) ning see vajutas kogu lavastusele Kaljujärve hiilgamise pitseri. Tore, aga ei mingeid vaimustuskarjeid. Sama ka Kütsari (eriti sürrealistlikud stseenid eeslaval, nn kõnelused Isaga) puhul. R. Aidlas oma suht tuntud headuses ja rollis, mis justkui talle kirjutatud, Taalmaa samasugune. Kõige rohkem jälgisin Aivar Tommingast ja Külliki Saldret. Mõlemad olid väga head, kuigi seda erinevalt. Tommingas tegi nalja (what´a surprise!), aga oli ka tõsisemaid hetki ja mu meelest sel ajal vägagi nauditavat mängu. Saldre dominantne ja ennastkehtestav ülemõde võlus mu ära oma valge ja jäiga jalahoiakuga (valget tennised, mille ninad alati üksteisest vähemalt 45-kraadise nurga all!). Jätsin mainimata suurematest elamusepakkujatest veel Margus Jaanovitsi - ta tõsiselt laheda rolliga maha saanud, ma arvan, et see väärib kuskil ka ära märkimist. Vähemalt mulle tundub, et vääriks.
Ja rohkem ma sellest praegu ei kirjuta. Liiga segane. AGA ja MISKI ja hulk erinevaid erinevas kvaliteedis näitlejatöid, lisaks varjud filmist ja Coelho raamatust.
Kirjutas Kriux kell 11:03 AM
