...

Neljapäeva hommik. Jälle magasin telefon peos. Pea on paks ja matsu lahti ei jaga. Miks see just minuga juhtub? Retooriline küsimus, ei ootagi vastust.

Ah. Retsensioonid "Salemi nõidade" kohta on ilmunud. Postimehes ja EPLis. Ühes täiesti mitte midagi ütlev tekst, kuid välja toodud Merzin ja Kütsar. Teises on aretatud miskit oma stiili. Ei ole stiilne. Kiidetakse samu, aga siis võetakse kiitust maha, öeldes, et lavastus on armastuskeskne, nii et on loogiline, et nemad saavad särada. Sõnaga täiesti mõttetu. Vähemalt Postimees ootas paar päeva peale esikat.

Sain eile lõpuks raamatu läbi. Põhimõtteliselt ei mäleta suurt midagi, mis tähendab, et täna hakkan otsast peale näpuga järge vedama ja miskit lühikest märksõnastikku tegema, et homme arvestuse ajal mitte päris lolliks jääda. Ainult pisut tobedaks.

Nädalavahetus on vaba!!! See tähendab kohustustest vabatahtlike ees ja sõprade ees. Järjekord on seega jõudnud üle pika-pika aja perekonnani ehk siis maale külmetama ja loodetavasti antakse miskit head süüa. Mitte et ma näljas oleks olnud, aga kodus on kõigil asjadel teistsugune maitse, kodu oma. Põhimõtteliselt hakkas ilma praegu jooksma, sest kujutasin juba ette isa tehtud kartuliputru ja hakklihakastet. Kreisi.

Kiisul on tudimise aastaaeg kätte jõudnud. Jälle on ennast arvutitoolile kerra kerinud ja üritab mind praegu sealt järjekindlalt minema puksida. Pehme kiisu :) Tahaks ka tema moodi elada... Tsillid päevad läbi söögikausi vahet, magad, kiusad koera. Ühesõnaga ei mingeid mõtestatud tegevusi. Lihtsalt tsill.