Teisipäevane tüdimus

Just selline asi on olemas nagu teisipäevane tüdimus. Ma muidu ei teaks, aga mul on see, seega on ta olemas :) Hommikul jõudsin isegi kella kaheksasesse loengusse!!! Ma arvan, et olen selle eest nii mõnegi tunnustava sõna ära teeninud, sest kolmel eelmisel nädalal ma sinna ju ei jõudnud. Seega areng on olemas. Ja seega käisin ka kümneses loengus!!! Sain taas kinnitust, et mu elu on täiesti fucked up ja et ma ise olen selle selliseks teinud, sest koolisüsteem pole õpetanud mind tundma ja oma tundeid väljendama või midagi sarnast. Mis iganes. Härra professori loengus käisin ka. Tuli tuttav ette - seda kudumi ja kudede juttu on juba saadud pikkade aastate jooksul nii mõnegi korra kuulda. Mis ei tähenda, et see vähem nauditav oleks ja olgem ausad, lõpuks hakkab see osa tema armastatud jututeemadest mulle ka lõpuks kohale jõudma. Nii et kasud sees missugused. Viimasesse loengusse ei viitsinud minna :((( Häbi küll, aga no mis sa teed, kui reedel arvestus tulemas, pea pulki täis ja "Tsinkplekkpanges" hulka parem on?! Seega kõtu täis ja väike rammestus peal.

Aga muidu on tüdimus. Selline suur ja hall. Vihmapiisad ka tal küljes. Ja siis veel pisike enesehaletsus ja viha ja ma ei tea, mis veel. Väsimus. Olen küll varmas teisi Paldiski maanteele või Raja tänavale saatma, aga küllap vajaksin enne ise asjatundjate konsiiliumi kiiret ja põhjalikku kontrolli. Midagi on paigast ära. Aga loodetavasti ei ole see miski nii oluline, et seda pisikese koputamisega kohale ei saaks lükata. Päris pisike hirm tuleb peale. See selleks. Maailm on veider ja mina ise seal sees samasugune. Või on minu puhul õigem kasutada sõna kummaline? Ei tea.

Ahjaa. Ütlesin Käshile vist paar nädalat tagasi, kui ta kisendas, et mida ma toksin nii kõvasti, et pean bloggi. Tema kommentaar: ah sa ei pidanud survele vastu. Ja tuleb välja, et bloggi pidamine on popp ja noortepärane tegevus, vooluga kaasas käimine! See lihtsalt repliigi korras mulle praegu meenus, sest ma kuulsin teda teises toas köhimas.

Ma ei saa aru, miks see vihm nii räme peab olema? Miks ta ei võiks olla rõõmus asi? Meie kliimas teda ju nii sageli, et mu meelest peaks lastele juba pisikesest saati sisendama, et vihm on tore, vihm on hea, nautige seda. Lapsed ju omandaksid küsimata oma vanemate ja ühiskonna poolt kujundatud arvamuse ja siis ei peaks ülejäänud elu siunama sitta ilma ja sellepärast masenduma. Oleks ju lahendus?!

Ja ma ei hakkagi ütlema, et keegi siin fännib praegu Depeche Mode´i ja mul on sellest täielik kopp ees. Tahaks hoopis midagi helgemat. Selgemat. Kargemat... :))))