Täna siis lõpuks...
Ärkasin kella peale kell pool üheksa. Ja tulin kohe voodist välja. Kui tubli saab veel olla? See vist peab vabandama fakti, et ma ei ole terve päeva midagi kasulikku teinud. Ei, olen küll, aga mitte sellist, millest ainepunkt tuleks ja koolitarkus pähe nõriseks. Pigem tegevused enda jaoks. Selleks reeded ju ongi :) Ekspressi päev vaeste rottide jaoks, kes ei jaksa endale lehte tellida või osta. Kiibitsen seega netis ja loen juba tunde. Paberkandja tegelikult on ka hea asi, aga seal reklaami üleküllus tapab minus iha pooli artikleid lugeda. Netis sellist asja pole, jumal tänatud. Areeni jätan alati magustoiduks :) Mis tähendab, et aeg-ajalt taban ma ennast seda lugedes väsimuselt ja jätan pool lugemata. Lahe, siis on, mida järgmisel nädalal üle vaadata.
Ja kes tõi õue päikese? Juba teist päeva sirab teine, kena ja valge ja soe tundub see kõik aknast vaadates, aga õue minnes on ikka kole külm. Hommikust saadik olen ahju kütnud. Mis tähendab omakorda seda, et ikka veel ei saa poodi minna, peab passima :) Ma küll ei tea, miks, aga nii mulle räägiti. Võib-olla usun niisama naiivselt seda ja põhjust polegi? Mine tea.
"Salemi nõiad" siis eile Sadamateatris. Nagu ma juba mitmel korral olen öelnud: liiga palju näitlejaid ja liiga palju vaatusi pisikeses black-boxis. See selleks, aga no kolm vaatust on ju liig?! Eriti kui veel teine vaatus nii põnev oli ja oleks võinud vabalt ühe auruga lõpuni välja minna. Aga noh, võib-olla polekski asi nii mõjus olnud, kui poleks pidanud 15 minutit lõpplahendust ootama, kes teab. Lugu iseenesest Milleri oma ei ole just selline, kuidas nüüd viisakalt öelda, tipptasemel, kuigi seda hauataguse häälega niiviisi telekas reklaamitakse. 20. sajandil on kindlasti kümneid draamasid, mis on tugevama ülesehitusega. Isegi Milleril endal on paremaid :) Aga see selleks. Reklaam on ju reklaam ja selles kehtivad omad seadused, reklaami omad. Ei peagi tõele vastama, peaasi, et publik tuleb. Ja kui juba eelhoiak on hea, siis võib ju ka head vastuvõttu loota.
Lavastusest ka. Püss oli laval, aga pauku sellest mitte ei tehtud!!!! Draama põhialuste vastu eksimine, eks. Tegelikult leidlik vimpka, ma ei oska seda küll teisiti nimetada. Leidlik oli ka lavakujundus. Puidust sõrestik, mis teise tasandi andis, kus siis taevaseid ja põrgulikke jutuajamisi aeti, oli lahe, aga mul oli küll natsa raske läbi sõrestiku piiluda. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mu istekoht seda ei soosinud just. Liiga palju tundus seda olevat. Ja ma nägin sellel osal, mida üldse ei kasutatud kahte redelit?! Milleks need seal olid? Kas kontrolletendusel ei avatudki kõiki kaarte?! Arusaamatu. Aga need on pisiasjad. Nagu ma juba ütlesin: liiga palju näitlejaid pisikesel laval, mõni veel röökis nii kõva häälega, et mul kõrvad tahtsid puruks minna. Lihtsalt nagu ei arvestanud üldse, et pole suurel laval. Katuga just eile ka arutasime seda, et mingit käega katsutavat põhjendust, miks seda lavastust Sadamateatris mängitakse justkui ei olegi, vähemalt mina küll ei suuda seda leida. Suure lava tükk täiesti. Või siis eriti suure ja troostitu tühja - teatraalsetest elementidest - ruumi etendus. Vaatajaid kolme külge - miks mite isegi nelja - ja siis asi mängiks. Või siis oli see kitsus - näitletel oli vähe ruumi ja vaatajatel ka - taotluslik - näidati meitele aja kitsast mõtlemisviisi??? Nii ja naa saab mõelda. Jah, suurel laval poleks ma tähele pannud, et Abigailil oli nõel käes, et ta tõesti torkis ennast ise, tahtiski kätte maksta. Aga samas - kas teised ka seda nägid? Minu positsioonist oli see hästi näha, aga ma kujutan ette, et inimesed minu selja taga seda enam ei märganud, sest tegemist ju pisikese ja tavalise nõelaga... Tahaks näitlejate kohta ka miskit öelda. Katu ja minu lemmikuteks olid H. Merzin ja R. Kütsar. Esimene üllatas Katut, sest ta pole teda varem eriti tähele pannud, teine üllatas mind - kütsarlikku elementi oli vähe ja vaatamine sellest puhas ehk siis uus kvaliteet taas. Jaanovits ja Mähar olid ka head - eriti lavastuse lahti jooksmisel, alguses pisut nagu rabedad mõlemad, ei uskunud eriti nende juttu. Jaanovitsiga oli eriti kummaline lugu veel: alguses nagu üks tegelane, siis muutus millekski nimetuks, keda ta välja ei mänginud ja siis see tegelane, kellena ma kujutan ette, ta pidigi näitemängus osalema. Selline segane mõttekäik siis. Igal juhul võttes kogu selle värgi nüüd lühidalt kokku - ma ei kavatsenud sellel üldse nii pikalt peatudagi - siis täiesti tore asi, eriti Mäeotsa kohta. Ma püüan meenutada, miks ma ta lavastustest eriti hästi ei arva, sest tegelikult "Pühak", "Ajujaht" ja muidugi "Mägede iluduskuninganna" olid ju täiesti head lavastused, aga ei tulegi meelde. Võib-olla need lavavälised põhjused ja muidugi ebaõnnestunud osatäitmine Undi "Meistris ja Margaritas"... Aa, üks asi, mille ma oleks juba unustanud veel: vildist kostüümid on ikka täiesti räiged. Utakad lendasid ja tagumikud kõigil 2 meetrit suured... Esimeses vaatuses ei saanudki eriti keskenduda, sest pingviinid häirisid... Lõpus kohtustseenis muidugi häirisid ka... Eriti kui näed kehva kvaliteeti ja kõveraid õmblusi... Aga see on küll selline norimise asi. Üldkokkuvõttes asi ju töötas ja aeg sai kostüümidega paika pandud. Järgmisel nädalal vast siis juba arvustused tulevad, eks näis, millest räägitakse. Huvitav, kas keegi tõstatab küsimuse teema valiku kohta? Et miks just see lavastus ja miks just praegu... Ma eile mõtlesin mingi teooria välja, aga enam ei meenu see, aga põhimõtteliselt võiks siit teha eriti laheda järelduse nõiajahi kohta Iraagis... Küllap keegi ikka sellega välja tuleb. Seos on ju liiga ilmne :) Või siis just ei tulegi, sest see on nii ilmne... Ja üks asi veel, mis Katut häiris, aga millega mina olen suht hajrunud: lavastaja naerab ise oma naljade peale kõige kõvemini :))) Unt on vist ikka liiga tihti Tartus käinud ja Mäeots on liiga tihti temaga koos etendusi jälginud :) Nalja kohta veel üks asi: huvitav, millal tuleb see aeg, kus inimsed Toomingase üle enam ei naera?! Et tal on küll pidevalt sellised osad, et hirnud pooleks ennast, aga no lõpuks peab ta ju ennast ammendama? Või ei juhtugi seda?! Ei tea. Mina igatahes hirnusin.
Ja nüüd veel natuke ahju segamist ja Jaak Joalat taustaks ja siis äkki-äkki saab hakata lugema lahedat raamatut :)))
"...Süles toon laineid ja hinges toon mere tuult... Su hääl pilved viib ja olengi teel... Kui mind kutsud sa, kaob igatsus sume.."
Ja kes tõi õue päikese? Juba teist päeva sirab teine, kena ja valge ja soe tundub see kõik aknast vaadates, aga õue minnes on ikka kole külm. Hommikust saadik olen ahju kütnud. Mis tähendab omakorda seda, et ikka veel ei saa poodi minna, peab passima :) Ma küll ei tea, miks, aga nii mulle räägiti. Võib-olla usun niisama naiivselt seda ja põhjust polegi? Mine tea.
"Salemi nõiad" siis eile Sadamateatris. Nagu ma juba mitmel korral olen öelnud: liiga palju näitlejaid ja liiga palju vaatusi pisikeses black-boxis. See selleks, aga no kolm vaatust on ju liig?! Eriti kui veel teine vaatus nii põnev oli ja oleks võinud vabalt ühe auruga lõpuni välja minna. Aga noh, võib-olla polekski asi nii mõjus olnud, kui poleks pidanud 15 minutit lõpplahendust ootama, kes teab. Lugu iseenesest Milleri oma ei ole just selline, kuidas nüüd viisakalt öelda, tipptasemel, kuigi seda hauataguse häälega niiviisi telekas reklaamitakse. 20. sajandil on kindlasti kümneid draamasid, mis on tugevama ülesehitusega. Isegi Milleril endal on paremaid :) Aga see selleks. Reklaam on ju reklaam ja selles kehtivad omad seadused, reklaami omad. Ei peagi tõele vastama, peaasi, et publik tuleb. Ja kui juba eelhoiak on hea, siis võib ju ka head vastuvõttu loota.
Lavastusest ka. Püss oli laval, aga pauku sellest mitte ei tehtud!!!! Draama põhialuste vastu eksimine, eks. Tegelikult leidlik vimpka, ma ei oska seda küll teisiti nimetada. Leidlik oli ka lavakujundus. Puidust sõrestik, mis teise tasandi andis, kus siis taevaseid ja põrgulikke jutuajamisi aeti, oli lahe, aga mul oli küll natsa raske läbi sõrestiku piiluda. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mu istekoht seda ei soosinud just. Liiga palju tundus seda olevat. Ja ma nägin sellel osal, mida üldse ei kasutatud kahte redelit?! Milleks need seal olid? Kas kontrolletendusel ei avatudki kõiki kaarte?! Arusaamatu. Aga need on pisiasjad. Nagu ma juba ütlesin: liiga palju näitlejaid pisikesel laval, mõni veel röökis nii kõva häälega, et mul kõrvad tahtsid puruks minna. Lihtsalt nagu ei arvestanud üldse, et pole suurel laval. Katuga just eile ka arutasime seda, et mingit käega katsutavat põhjendust, miks seda lavastust Sadamateatris mängitakse justkui ei olegi, vähemalt mina küll ei suuda seda leida. Suure lava tükk täiesti. Või siis eriti suure ja troostitu tühja - teatraalsetest elementidest - ruumi etendus. Vaatajaid kolme külge - miks mite isegi nelja - ja siis asi mängiks. Või siis oli see kitsus - näitletel oli vähe ruumi ja vaatajatel ka - taotluslik - näidati meitele aja kitsast mõtlemisviisi??? Nii ja naa saab mõelda. Jah, suurel laval poleks ma tähele pannud, et Abigailil oli nõel käes, et ta tõesti torkis ennast ise, tahtiski kätte maksta. Aga samas - kas teised ka seda nägid? Minu positsioonist oli see hästi näha, aga ma kujutan ette, et inimesed minu selja taga seda enam ei märganud, sest tegemist ju pisikese ja tavalise nõelaga... Tahaks näitlejate kohta ka miskit öelda. Katu ja minu lemmikuteks olid H. Merzin ja R. Kütsar. Esimene üllatas Katut, sest ta pole teda varem eriti tähele pannud, teine üllatas mind - kütsarlikku elementi oli vähe ja vaatamine sellest puhas ehk siis uus kvaliteet taas. Jaanovits ja Mähar olid ka head - eriti lavastuse lahti jooksmisel, alguses pisut nagu rabedad mõlemad, ei uskunud eriti nende juttu. Jaanovitsiga oli eriti kummaline lugu veel: alguses nagu üks tegelane, siis muutus millekski nimetuks, keda ta välja ei mänginud ja siis see tegelane, kellena ma kujutan ette, ta pidigi näitemängus osalema. Selline segane mõttekäik siis. Igal juhul võttes kogu selle värgi nüüd lühidalt kokku - ma ei kavatsenud sellel üldse nii pikalt peatudagi - siis täiesti tore asi, eriti Mäeotsa kohta. Ma püüan meenutada, miks ma ta lavastustest eriti hästi ei arva, sest tegelikult "Pühak", "Ajujaht" ja muidugi "Mägede iluduskuninganna" olid ju täiesti head lavastused, aga ei tulegi meelde. Võib-olla need lavavälised põhjused ja muidugi ebaõnnestunud osatäitmine Undi "Meistris ja Margaritas"... Aa, üks asi, mille ma oleks juba unustanud veel: vildist kostüümid on ikka täiesti räiged. Utakad lendasid ja tagumikud kõigil 2 meetrit suured... Esimeses vaatuses ei saanudki eriti keskenduda, sest pingviinid häirisid... Lõpus kohtustseenis muidugi häirisid ka... Eriti kui näed kehva kvaliteeti ja kõveraid õmblusi... Aga see on küll selline norimise asi. Üldkokkuvõttes asi ju töötas ja aeg sai kostüümidega paika pandud. Järgmisel nädalal vast siis juba arvustused tulevad, eks näis, millest räägitakse. Huvitav, kas keegi tõstatab küsimuse teema valiku kohta? Et miks just see lavastus ja miks just praegu... Ma eile mõtlesin mingi teooria välja, aga enam ei meenu see, aga põhimõtteliselt võiks siit teha eriti laheda järelduse nõiajahi kohta Iraagis... Küllap keegi ikka sellega välja tuleb. Seos on ju liiga ilmne :) Või siis just ei tulegi, sest see on nii ilmne... Ja üks asi veel, mis Katut häiris, aga millega mina olen suht hajrunud: lavastaja naerab ise oma naljade peale kõige kõvemini :))) Unt on vist ikka liiga tihti Tartus käinud ja Mäeots on liiga tihti temaga koos etendusi jälginud :) Nalja kohta veel üks asi: huvitav, millal tuleb see aeg, kus inimsed Toomingase üle enam ei naera?! Et tal on küll pidevalt sellised osad, et hirnud pooleks ennast, aga no lõpuks peab ta ju ennast ammendama? Või ei juhtugi seda?! Ei tea. Mina igatahes hirnusin.
Ja nüüd veel natuke ahju segamist ja Jaak Joalat taustaks ja siis äkki-äkki saab hakata lugema lahedat raamatut :)))
"...Süles toon laineid ja hinges toon mere tuult... Su hääl pilved viib ja olengi teel... Kui mind kutsud sa, kaob igatsus sume.."
Kirjutas Kriux kell 2:24 PM
