Kodus käies üle paari kuu, siis ema paneb kaasa...
Selline tunne just ongi... Tahaks koju. Kui teaks, kus on kodu. Kodu pidavat seal olema, kus müts ripub ja jope varnas. Mütsi mul pole ja sellest, kus joped paiknevad, pole aimugi. Tahaks kangesti kuskile kuuluda. Just praegu, kohe, sel hetkel, milles olen... Aga see on mööduv nähtus, ma loodan. Tartus on ju kodu olemas. Ja ema juures ka. Seega on kaks kodu. Tegelikult on üldse selline tunne, et inimesed teevad kodu. Need, kes seal on. Nii et Kessul oli ikkagi õigus... Vahet pole, väsimus on nii suur, sellepärast tulevadki sellised mõtted.
Vihmavarju ma ei leidnud, seega ära ei lennanud. Vihma käes kõndisin küll. Kahel päeval jõudsin koju ligamärja ja tilkuvana. Palavik ja muud lahedad sõbrad külas kohe :) Nüüd paistab juba teist päeva järjest päike. Väsimus ei ole sellest vähemaks jäänud, aga õnneks ei lohise püksisääred mudalompides, juuksed ei liibu peadligi ja riided on imede ime kuivad ja puhtad ka pärast õues käimist.
Ma jõuan jälle selleni välja, et lapsed on vahvad. Isegi haige Enriko-män. Kuigi - olgem ausad - esialgu oli küll selline tunne, et viskan sussid püsti, kui ta taas vinguma hakkas ja ennast mööda voodit, põrandat, mind ja kõikvõimalikke muid kohti ringi veeretas. Ise nii pisike, aga nii palju tatti, nii palju palavikku, nii palju halba enesetunnet ja väsimust. Kahju oli temast. Ja ise tundsin ennast abituna. Ei saa ju teda kuidagi aidata. Jookseb mööda tuba - ei jookse, tuiab - ja korrutab: ämme-ämme-ämme. Ja niimoodi tunde. Väga abitu tunne.
Projekte tegime sel nädalal. Lugesin mõnda juba sajandat korda. Tõenäoliselt parandasin mõnda mitu korda. Ja siis parandasid veel teised ja originaalautor ei saaks enam arugi, et tegemist on tema projektiga. Nii palju muutusid. Jah, aga tegelikult ei olnud mina üldse põhiline vaevanägija. Me. varastas lapse, une ja töö arvelt aega ning kirjutas endal sõrmed villi. Sest meie, oskamatud, ei saanud ju päriselt aru, mida ja kuidas tuleb teha ja millal kõike seda tuleb teha... Jälle läks nihu, ühesõnaga. Me küll teeme talle kõvasti välja, aga ikkagi on kehva enesetunne, et ise hakkama ei saanud. Ma ei saa aru, kuidas inimesed on kõige selle jaoks pidevalt aega leidnud. Ja kui palju on neid orge, mis projekte teevad?! Et suur hulk inimesi kirjutab ennast hulluks!? Vähemalt said tehtud ja loodetavasti saavad ka pisikese toetuse. Ja tegelikult teadsin ma seda juba ette, et lõpuks keegi teine need ära teeb. Ma ju hoiatasin M.-i ka... Kahju, et see nii läks, aga hea, et see nii läks. Et tehtud sai.
Ja jooksmas pole saanud käia. Algul sadas vihma, siis olin haige. Ja täna sõin liiga palju. Kui veel tunni suudan õgimata olla, siis pigistan Jana-Liisa tossud jalga ja jooksen. Jooksen... Jooksen, et joosta, et unustada, et saada vabaks. Tegelikult lõplikult vabaks ei saa, ma tean seda ja ma ei loodagi seda, aga selleks hetkeks ja järgnevaks tunniks on unustus garanteeritud. Jooksmise ajal tuleb hingata ja pärast püüda ellu jääda. Ja mul on tunne, et seda juttu olen ma juba nii palju kordi enda jaoks läbi mõelnud ja tõenäoliselt ka kirja pannud, et need sõnad justkui ei veena enam kedagi ja neil on väike hallituse maitse ja lõhn küljes. Mis ei tähenda, et ma neid sõnu niisama loobiksin. Ma tõesti usun neisse, sest ma tean, et see on tõsi. Inimeste peal järele proovitud :)
"Vaadake ülesse, hingake taevasse." (DAGÖ)
"Maailm on jalge ees. Vaadake vaid paremat poolt." (DAGÖ)
Kessu käis külas. Would you believe it, aga ma korra juba kirjutasin eelmise lause ja siis kustutasin selle ära ja passisin tühja rida terve minuti. Ma ei saa aru, millest see kadedus tulnud on - ei raatsi enam kirjutada. Endale hoida on ikka asju jummala hea, aga kirjutamise mõte oligi ju esialgu enda jaoks asju lahti kirjutada, üles kirjutada, läbi mõelda ja uuesti läbi elada. Nüüd lihtsalt pirtsutan iseenda ees ehk siis kadetsen siin. Küllap alateadlikult ja teadlikult mängivad rolli ka lugejad. Sest ma tean, et nüüd on neid inimesi, kes loevad ju rohkem. Seega ei saa enam juttu olla teraapilisest kirjutamisest. Või saab? Noh, tegelikult saab. Selles suhtes, et mul ei ole millegi pärast piinlikkust tunda. No selle eelmise mõtte pärast muidugi võiks veidi silmi peita - liiga julge avaldus minusuguse kohta :) Aga noh... Põhimõtteliselt ei jaksa ma asju enam nii kiiresti enda jaoks läbi mõelda, et neid siis kirja panna kiiresti ja just esimese emotsiooni mõjul. Aju on väsinud. Ja siis mõtlengi, et hoian veel veidi endale, kadetsen ja hiljem panen kirja. Ja siis tulevad uued asjad ja siis uued ja siis uued... Nii et vanad ja olulised jäävadki. Jäävad pähe kummitama. Las nad siis kummitavad. Seni kuni nad mind ei sega, eks. Kui segama hakkavad, siis tuleb aeg maha võtta ja lihtsalt minema joosta. Või siis haarata nn härjal sarvist ja astuda mingeid konkreetseid samme, et maailma paremaks muuta. Enda oma looomulikult. Ja teiste oma ka. See on selline kahe otsaga mäng: teed enda maailma paremaks, teiste oma saab paremaks; teed teiste maailma paremaks, enda oma saab paremaks. Vat nii. Mitte vorst vorsti vastu, vaid tavaline humanism.
Ja nüüd ma lähen küll jooksma, muidu ma kohe siin ja praegu (teatri põhiolemus, eks ole) mõtlen ennast lolliks ja satun Paldiski maantele aiaga piiratud majakesse.
"Sõidame isaga draakonil. Kroonid peast rebib tuul, me ei hooligi." (DAGÖ)
Päeva moto: "Ja me naerame, kui me lendame, üle lainete, isaga draakonil."(DAGÖ)
Vihmavarju ma ei leidnud, seega ära ei lennanud. Vihma käes kõndisin küll. Kahel päeval jõudsin koju ligamärja ja tilkuvana. Palavik ja muud lahedad sõbrad külas kohe :) Nüüd paistab juba teist päeva järjest päike. Väsimus ei ole sellest vähemaks jäänud, aga õnneks ei lohise püksisääred mudalompides, juuksed ei liibu peadligi ja riided on imede ime kuivad ja puhtad ka pärast õues käimist.
Ma jõuan jälle selleni välja, et lapsed on vahvad. Isegi haige Enriko-män. Kuigi - olgem ausad - esialgu oli küll selline tunne, et viskan sussid püsti, kui ta taas vinguma hakkas ja ennast mööda voodit, põrandat, mind ja kõikvõimalikke muid kohti ringi veeretas. Ise nii pisike, aga nii palju tatti, nii palju palavikku, nii palju halba enesetunnet ja väsimust. Kahju oli temast. Ja ise tundsin ennast abituna. Ei saa ju teda kuidagi aidata. Jookseb mööda tuba - ei jookse, tuiab - ja korrutab: ämme-ämme-ämme. Ja niimoodi tunde. Väga abitu tunne.
Projekte tegime sel nädalal. Lugesin mõnda juba sajandat korda. Tõenäoliselt parandasin mõnda mitu korda. Ja siis parandasid veel teised ja originaalautor ei saaks enam arugi, et tegemist on tema projektiga. Nii palju muutusid. Jah, aga tegelikult ei olnud mina üldse põhiline vaevanägija. Me. varastas lapse, une ja töö arvelt aega ning kirjutas endal sõrmed villi. Sest meie, oskamatud, ei saanud ju päriselt aru, mida ja kuidas tuleb teha ja millal kõike seda tuleb teha... Jälle läks nihu, ühesõnaga. Me küll teeme talle kõvasti välja, aga ikkagi on kehva enesetunne, et ise hakkama ei saanud. Ma ei saa aru, kuidas inimesed on kõige selle jaoks pidevalt aega leidnud. Ja kui palju on neid orge, mis projekte teevad?! Et suur hulk inimesi kirjutab ennast hulluks!? Vähemalt said tehtud ja loodetavasti saavad ka pisikese toetuse. Ja tegelikult teadsin ma seda juba ette, et lõpuks keegi teine need ära teeb. Ma ju hoiatasin M.-i ka... Kahju, et see nii läks, aga hea, et see nii läks. Et tehtud sai.
Ja jooksmas pole saanud käia. Algul sadas vihma, siis olin haige. Ja täna sõin liiga palju. Kui veel tunni suudan õgimata olla, siis pigistan Jana-Liisa tossud jalga ja jooksen. Jooksen... Jooksen, et joosta, et unustada, et saada vabaks. Tegelikult lõplikult vabaks ei saa, ma tean seda ja ma ei loodagi seda, aga selleks hetkeks ja järgnevaks tunniks on unustus garanteeritud. Jooksmise ajal tuleb hingata ja pärast püüda ellu jääda. Ja mul on tunne, et seda juttu olen ma juba nii palju kordi enda jaoks läbi mõelnud ja tõenäoliselt ka kirja pannud, et need sõnad justkui ei veena enam kedagi ja neil on väike hallituse maitse ja lõhn küljes. Mis ei tähenda, et ma neid sõnu niisama loobiksin. Ma tõesti usun neisse, sest ma tean, et see on tõsi. Inimeste peal järele proovitud :)
"Vaadake ülesse, hingake taevasse." (DAGÖ)
"Maailm on jalge ees. Vaadake vaid paremat poolt." (DAGÖ)
Kessu käis külas. Would you believe it, aga ma korra juba kirjutasin eelmise lause ja siis kustutasin selle ära ja passisin tühja rida terve minuti. Ma ei saa aru, millest see kadedus tulnud on - ei raatsi enam kirjutada. Endale hoida on ikka asju jummala hea, aga kirjutamise mõte oligi ju esialgu enda jaoks asju lahti kirjutada, üles kirjutada, läbi mõelda ja uuesti läbi elada. Nüüd lihtsalt pirtsutan iseenda ees ehk siis kadetsen siin. Küllap alateadlikult ja teadlikult mängivad rolli ka lugejad. Sest ma tean, et nüüd on neid inimesi, kes loevad ju rohkem. Seega ei saa enam juttu olla teraapilisest kirjutamisest. Või saab? Noh, tegelikult saab. Selles suhtes, et mul ei ole millegi pärast piinlikkust tunda. No selle eelmise mõtte pärast muidugi võiks veidi silmi peita - liiga julge avaldus minusuguse kohta :) Aga noh... Põhimõtteliselt ei jaksa ma asju enam nii kiiresti enda jaoks läbi mõelda, et neid siis kirja panna kiiresti ja just esimese emotsiooni mõjul. Aju on väsinud. Ja siis mõtlengi, et hoian veel veidi endale, kadetsen ja hiljem panen kirja. Ja siis tulevad uued asjad ja siis uued ja siis uued... Nii et vanad ja olulised jäävadki. Jäävad pähe kummitama. Las nad siis kummitavad. Seni kuni nad mind ei sega, eks. Kui segama hakkavad, siis tuleb aeg maha võtta ja lihtsalt minema joosta. Või siis haarata nn härjal sarvist ja astuda mingeid konkreetseid samme, et maailma paremaks muuta. Enda oma looomulikult. Ja teiste oma ka. See on selline kahe otsaga mäng: teed enda maailma paremaks, teiste oma saab paremaks; teed teiste maailma paremaks, enda oma saab paremaks. Vat nii. Mitte vorst vorsti vastu, vaid tavaline humanism.
Ja nüüd ma lähen küll jooksma, muidu ma kohe siin ja praegu (teatri põhiolemus, eks ole) mõtlen ennast lolliks ja satun Paldiski maantele aiaga piiratud majakesse.
"Sõidame isaga draakonil. Kroonid peast rebib tuul, me ei hooligi." (DAGÖ)
Päeva moto: "Ja me naerame, kui me lendame, üle lainete, isaga draakonil."(DAGÖ)
Kirjutas Kriux kell 4:53 PM
