Kui palju...
Tegelikult on nii, et tulin koju. Tartu koju. Ja mida ma avastasin? Olen jube palju asju maha unustanud, alustades asjadest, mis vannitoas laiali oli ennast laotanud ja lõpetades plaatidega. No plaatidega on üldse selline kummaline lugu, et nende puudumise ma avastasin juba pakkides. Ja otsisin seega terve elamise läbi, lappasin ühe kaupa läbi kõik plaadid ja karbid, mis seal majapidamises leidus, aga omasid ei leidnud. Kuidas see võimalik on? Ma igatahes aru ei saanud. Ei saa siiani. Loodan sellele, et emm koristab hästi põhjalikult ja tuhlab Jana-Liisa asjad ka läbi, tõenäoliselt need mu plaadid kuskil tema hunnikutes on... Ja loomulikult tunnen ma just neist praegu kõige rohkem puudust! :)
Kratsin siin mõttetu näoga pead. Kõht on vist tühi, aga õnneks ei ole mul mitte kui midagi süüa. Nojah, tatart ja miskeid muid putrusid on ja makarone ja kartuleid jne. Aga tahaks võileiba ja seda ei ole. Seega parem nälgin natsa. Nagunii pean kohe hakkama linna poole minema, ei olekski aega, et miskit suuremat süüa teha. Peab igast kummalisi asju minema ostma. Ja siis juba päikest püüdma või õigupoolest mitte ise püüdma, aga aitama teistel päikest püüda.
Ma nüüd ei saa päris täpselt aru, kas mu Nokia viskas sussid püsti või ei visanud?! Eile ja üleeile suri lihtsalt välja, aku ei reageerinud laadijale ega midagi. Täna aga laadis ennast viis tundi!!! Üldse ei mõista... Peaks vist ikka minema ja oma raha EMTi esindusse maha jätma ja endale pisi uue telefoni muretsema. Äkki veel tuleb kingitusena ;) Eks näis, homme või ülehomme saan aru, kas see kena aparaat veel reageerib või mitte, siis saab otsustada.
Ja ma praegu ei hakka kirjutama, mida tähendab kümneaastasega nädal aega korterit jagada, aga ükskord teen seda kindlasti.
Veevärgi-tädi käis veenäitu võtmas. Ütles, et tema meelest on veemõõtja keldris, ma tegin ennast totaalselt lolliks, sest ma ju ei tea, kus kelder asub! Aga nüüd siis tean ja tean sedagi, et meil on täiesti normaalne veetarbimine - 25 kanti kolme kuu kohta. Mis iganes see siis tähendama peaks. Nokkmütsiga tädi oli :) Tartu Veevärk oli nokatsile kirjutet ja ronis mööda räpast treppi meie räpasesse keldrisse. Väga põnev.
Linna nüüd...
"Keep on walking. Walking on, walking on broken glas"
(Annie Lennox)
Kratsin siin mõttetu näoga pead. Kõht on vist tühi, aga õnneks ei ole mul mitte kui midagi süüa. Nojah, tatart ja miskeid muid putrusid on ja makarone ja kartuleid jne. Aga tahaks võileiba ja seda ei ole. Seega parem nälgin natsa. Nagunii pean kohe hakkama linna poole minema, ei olekski aega, et miskit suuremat süüa teha. Peab igast kummalisi asju minema ostma. Ja siis juba päikest püüdma või õigupoolest mitte ise püüdma, aga aitama teistel päikest püüda.
Ma nüüd ei saa päris täpselt aru, kas mu Nokia viskas sussid püsti või ei visanud?! Eile ja üleeile suri lihtsalt välja, aku ei reageerinud laadijale ega midagi. Täna aga laadis ennast viis tundi!!! Üldse ei mõista... Peaks vist ikka minema ja oma raha EMTi esindusse maha jätma ja endale pisi uue telefoni muretsema. Äkki veel tuleb kingitusena ;) Eks näis, homme või ülehomme saan aru, kas see kena aparaat veel reageerib või mitte, siis saab otsustada.
Ja ma praegu ei hakka kirjutama, mida tähendab kümneaastasega nädal aega korterit jagada, aga ükskord teen seda kindlasti.
Veevärgi-tädi käis veenäitu võtmas. Ütles, et tema meelest on veemõõtja keldris, ma tegin ennast totaalselt lolliks, sest ma ju ei tea, kus kelder asub! Aga nüüd siis tean ja tean sedagi, et meil on täiesti normaalne veetarbimine - 25 kanti kolme kuu kohta. Mis iganes see siis tähendama peaks. Nokkmütsiga tädi oli :) Tartu Veevärk oli nokatsile kirjutet ja ronis mööda räpast treppi meie räpasesse keldrisse. Väga põnev.
Linna nüüd...
"Keep on walking. Walking on, walking on broken glas"
(Annie Lennox)
Kirjutas Kriux kell 4:24 PM
