Ja ma ei maga ja ma ei söö...
"...Ja ma ei taha teha tööd. Ja ma ei kuule ja ma ei näe..." (Siiri Sisask)
Selline tunne siis hetkel. Käisin jooksmas. Jooksin, mõtted ei kadunud kuskile. Valisin omast arust kõige metsasema tee - surnuaiast mööda ja raudtee äärde - , kuid sellele vaatamata oli vingugaasi protsent õhus eluohtlikult kõrge. Mis tähendas seda, et mul ketikas pärast kahte sekundit ja vahepeal mõtlesin, et suren kohe ära ja surma põhjuseks on Tallinna liiklus. Ehk siis oleks saanud Edgarit süüdistada veel ühes asjas. Ma üldse ei saa aru, kuidas Tlnas on võimalik tervislikke eluviise harrastada. Et inimesel peab olema auto, et sõita kuskile pargi lähedale ja siis saab nagu joosta. Rulluiskudega sama lugu. Tüüpidel siin hunnik nurgas, aga siin läheduses pole küll kuskil sõita. Asfaldis on auk augus kinni, kõnnitee üles kaevatud - mitte et ma mõnda teemeest seal näeinud oleksin seda parandamas... Jalgratastest ma ei hakka rääkimagi. See tundub eriti nõme ja ära leierdatud. Ma tõsiselt imetlen oma vennat, kes oma Scottiga linna vahel eluga riskis pea aastaringselt. Aga siis sai temalgi isu otsa. Lihtsalt see pole vaeva väärt. Heitgaasid tapavad su lihtsalt ära. Ja nende 100 inimese tõttu, kes siin linnas igapäevaselt autole ratast eelistavad, ei ole ju mõtet pungestada ehk siis mitte autot kasutada. Seega autod on parimad, mis Tlnas olemas on. Parkimistasudest saadav tulu tõestav seda pretty veenvalt.
Ma enne kole närvis olin. Jooksin täie hooga viiendalt õue ja tirisin kaks suitsu järjest kopsu. Väheks jäi, aga siis sain aru, et kurk on natsa nagu kähe, seega tuli mõistus koju ja rohkem ei üritanudki kimuda. Vaja mul seda troppi haiguse-ussi uuesti...
Ma jõuan oma koolihalani tagasi. Kaasa võetud asju pole puudutanud. Semiootikat veidi lehitsesin, aga noh... Polnud vaeva väärt see nende siia vedimine. Võtan kõvasti hoogu, et vähemalt Introduction siin loetud saaks. Siis pean küll kaks nädalat täeilikult lugemisele pühendama. Mitte et mul selleks võimalust oleks. Järgmisel nädalal on kontrolltöö, ülejärgmisel ka, siis tuleb referaat esitada, vahepealsed kodutööd tuleb ära teha... Ja nädalavahetused on juba broneeritud. Vist. Ehk saab vahepeal maale minna, et ennast veidigi inimese moodi tunneks. Või tuleb hoopis Raplasse minna? Ei tea... Ja sellise attitude´ga ei hakkagi teadma. Plaane ei tee, aga kava tuleb koostada.
"I don´t discriminate. I hate everyone."
Selline tunne siis hetkel. Käisin jooksmas. Jooksin, mõtted ei kadunud kuskile. Valisin omast arust kõige metsasema tee - surnuaiast mööda ja raudtee äärde - , kuid sellele vaatamata oli vingugaasi protsent õhus eluohtlikult kõrge. Mis tähendas seda, et mul ketikas pärast kahte sekundit ja vahepeal mõtlesin, et suren kohe ära ja surma põhjuseks on Tallinna liiklus. Ehk siis oleks saanud Edgarit süüdistada veel ühes asjas. Ma üldse ei saa aru, kuidas Tlnas on võimalik tervislikke eluviise harrastada. Et inimesel peab olema auto, et sõita kuskile pargi lähedale ja siis saab nagu joosta. Rulluiskudega sama lugu. Tüüpidel siin hunnik nurgas, aga siin läheduses pole küll kuskil sõita. Asfaldis on auk augus kinni, kõnnitee üles kaevatud - mitte et ma mõnda teemeest seal näeinud oleksin seda parandamas... Jalgratastest ma ei hakka rääkimagi. See tundub eriti nõme ja ära leierdatud. Ma tõsiselt imetlen oma vennat, kes oma Scottiga linna vahel eluga riskis pea aastaringselt. Aga siis sai temalgi isu otsa. Lihtsalt see pole vaeva väärt. Heitgaasid tapavad su lihtsalt ära. Ja nende 100 inimese tõttu, kes siin linnas igapäevaselt autole ratast eelistavad, ei ole ju mõtet pungestada ehk siis mitte autot kasutada. Seega autod on parimad, mis Tlnas olemas on. Parkimistasudest saadav tulu tõestav seda pretty veenvalt.
Ma enne kole närvis olin. Jooksin täie hooga viiendalt õue ja tirisin kaks suitsu järjest kopsu. Väheks jäi, aga siis sain aru, et kurk on natsa nagu kähe, seega tuli mõistus koju ja rohkem ei üritanudki kimuda. Vaja mul seda troppi haiguse-ussi uuesti...
Ma jõuan oma koolihalani tagasi. Kaasa võetud asju pole puudutanud. Semiootikat veidi lehitsesin, aga noh... Polnud vaeva väärt see nende siia vedimine. Võtan kõvasti hoogu, et vähemalt Introduction siin loetud saaks. Siis pean küll kaks nädalat täeilikult lugemisele pühendama. Mitte et mul selleks võimalust oleks. Järgmisel nädalal on kontrolltöö, ülejärgmisel ka, siis tuleb referaat esitada, vahepealsed kodutööd tuleb ära teha... Ja nädalavahetused on juba broneeritud. Vist. Ehk saab vahepeal maale minna, et ennast veidigi inimese moodi tunneks. Või tuleb hoopis Raplasse minna? Ei tea... Ja sellise attitude´ga ei hakkagi teadma. Plaane ei tee, aga kava tuleb koostada.
"I don´t discriminate. I hate everyone."
Kirjutas Kriux kell 10:55 PM
