Kodu rokib

Kodus tagasi, ei saa öelda, et ma nuriseks!!! Üliõnnelik olen tegelikult. Tahaks rahu ja vaikust, aga selleni läheb veel natuke aega - üks 400 mg Ibumetin on veel täiuslikkusest puudu :) Peavalu on lihtsalt kohutav, küllap see on magamatuse ja suure väsimuse tulemus. Mõtlesin, et ei maga eriti kaua täna, aga no mitte ei saanud kella peale üles tuldud, nii hea oli voodis ja uni oli ka ikka suur. Seega ülemagamise - täna öösel ju siiski tervelt 7 tundi - peavalu.

Uhh. Nädalavahetus oli igatahes suhteliselt meeletu. Reede tundus enam-vähem tore seni, kuni ema-armas teatas, et ta läheb maale ja ma pean Jana-Liisa juurde jääma. Tegelt mul ei olnud selle vastu midagi, aga no see voodi seal, see on ikka inimpiinade tippteos. Seega sain kokku umbes kolm tundi magada, mis tähendas, et hommikul ma magasin sisse ja pidin nälginuna ja ilma kohvita Nõmmele jooksma, et Timmile süüa anda. Ja siis juba läbi saju Suurhalli, kus hobused kargasid nii mis kole. Ja lapsed muidugi ka. Lastenurk on eksootika, seda ma pean kohe ütlema. Ja tunne on selline, et teenisin iga sendi seal välja, mida meiel lahkelt loodetavasti ka kinni makstakse. Lolo ja Pepe seiklused, Tom ja Jerry ning kass Oggy ei kannata enam mingit kriitikat. Lapsed ikka armastavad vägivaldseid multikaid küll... Ja see päev ei tahtnud lõppeda - nagu eilnegi. Koju jõudsin mingi kell 11, siis veel veevärgiga võitlus ja magama sain alles ühest. Õnneks venna viis mu autoga hommikul Nõmmele ja siis ka suurhalli... Ja eilne päev kestis... Lõppes kell pool kolm lõpuks voodis, aga see, mis eelnes, oli suht väsitav... Tartu buss oli rahvast pilgeni täis, Käsh tudis mu najal, mina tema najal, paar troppi kisasid selja taga hobustest, bussijuht tegi 5 krooni vahelt ja Tartusse jõudes oli õues sigakülm...

Ja nüüd ma suhtlen Käshiga ja enam ei mõtle nädalavahetusele. Ja ei kirjuta enam mitte kui midagi.