Kell pool viis hommikul...

Juhtus selline lugu, et kramp lõi jalga. Lihtsalt lambist läbi unehämu ja unenäo äkki tundsin, et nüüd ta siis tulebki. Tuligi. Krdi valus oli. Panin tule põlema ja kargasin mööda tuba ringi. Mõtlesin, et küllap enam und ei tule, jätsingi tule põlema ja sirutasin käe raamatu järgi. Ja järgmisel hetkel oli "vabariigi valvur" toas ja õiendas, et ma tulega magan. How fucked up is this? Igatahes ei lugenud ma ridagi, raamatki polnud voodisse jõudnud. Äratusega on endiselt jama - ei suuda hommikuti ennast püsti ajada, kui kell heliseb... Peab vist... Ma ei tea, hakkama kanadega koos tudusse minema.

Täna saab teatrisse :))) "Salemi nõiad" Härra Ise lavastuses, eks näis, mis sealt tuleb. Kuigi - ükskord sain ju positiivse üllatuse, äkki saan täna ka, väike lootus ju ikka on (ööbik ühesõnaga, aga see on liiga pikk lugu, et seda ümber jutustada). Ja kõige selle juures näen ma, et täna on hullult ilus ilm ja väga tahaks hoopis jooksma minna... Või loengud vahele jätta... Laiskus ronib uksest ja akendest. Või siis hoopis sügisväsimus, millele jõulumasendus kohe järgi kappab. Katu just üks päev rääkis, et tore aasta on olnud: kõigepealt koolistress, siis deprekas täiesti rõvedast suvest, siis koolistress ja sügise masekas ja siis jõuludeprekas. Et siis aastaringne heaolu on garanteeritud. Et jumala pärast ei saaks ennast kasvõi kaks sekundit normaalselt tunda.