...

Tavaline teisipäev. Täiesti. Kaheksane loeng jäi ära, seega Katuga kooli. Ja tulemuseks oli see, et pärast professori-härra loengut panime mõlemad joped selga ja kooberdasime autosse, et koju sõita. Mis tähendab omakorda seda, et endiselt on üks loenguke kavas, kuhu ma tervelt kaks korda semestri jooksul olen jõudnud. See selleks, ma ei tunne puudust, südametunnistuspiinu ka.

Kummaline lugu juhtus. Tulin koju. Vaatasin, maja vaikne. Hea küll, ei lähe veel jooksma, teen endale ja Käshile ühe äratuskohvi. Kohmerdasin köögis, tegin kohvi valmis, tulen arvuti juurde. Ja siis vaatan kardina vahelt, et Käshi üles äratada... Ja mis ma näen - teda polegi kodus?! Nüüd on mul siin üks piimaga kohv jahtumas. Ja lahendada müsteerium Käshi kadumise kohta... Ei, tegelt see ei paina mind kinnismõttena, aga no kummaline on küll. Sellepärast siis ongi kahjulikud need harjumused talle kohvi teha jne.

Ärkasin täna viiest suure kolina peale. Hull kiisu lõhkus ukse taga. Panin tule põlema ja jäin magama. Kuuest ärkasin sama asja peale uuesti. Siis panin telekas Anu ja Marko peale ja lugesin paar lehte "Rehepappi". Lõppkokkuvõttes ärkasin ikkagi kellade peale enne üheksat. Moraal: peab muretsema kõrvatropid või andma kassile rahustit. Või võtma ise rahustit ja laskma Kiisul oma peas magada. See ka ju võimalus.

Eile käisin poes "Rehepappi" ostmas. Ei taha öelda, et tegelt oli see üks vähestest, mida sealt endale koju sai taritud. Raamatupoed on saatanast. See on mu veendumus ja tõestage mulle palun vastupidist. Jumal tänatud, et ma teadsin, et jalgsi tuleb koju tulla ja veel rohkem endale staffi ei soetanud :)

Meeldetuletus: pühapäev kell 19:00 väike maja ja 22. november Sadamateater. Peab lihtsalt meelde jääma. Rohkem euroopalist kultuuri märksõnaks. Aitäh teile, mina lõpetan.