Räiged telefoniarved

Mu ema helistab mulle. Räägib viisakakt juttu, uurib, kuidas mul läeb ja siis mainib justkui muuseas, et ta ei soovi enam selliseid telefoniarveid saada nagu eelmisel kuul. How bizar is this? Minule ju meeldib telefoniga rääkida ja ma pole ju süüdi, kui ma unustan ennast, st oma ema, kes arveid kinni taob. See selleks. Igal juhul hakkan nüüdsest kenasti tähele panema, kui kaua ja kellega ma oma ema raha raiskan :)

Ja mul on kiusatus kirjutada, et muidu on ju lahe. Täna siis sellises staadiumis, kus tundub nii. Tegemata tööde virn üha kasvab, poolikult tehtud asju on veel enam. Tõenäoliselt peaksin võtma terve kuu vabaks, et kasvõi pooledki neist asjadest tehtud saaks. See selleks.

Teatrisse on tarvis minna. Just nimelt, on tarvis. Eile avastasin, et vaja ju kodutöö teha miskise etenduse kohta. Ei tule praegu ühtki silma ette, mille kohta tahaks teha ja saaks teha nii, et ennast pooleks ei pea rebima. Seega kui vähegi õnnestub, siis vana hea "Roberto Zucco" peaks hädast taas kord välja aitama - üks neist lavastustest, millega nii mõnigi kodutöö on tehtud :) Neid lavastusi, mida ma süstemaatiliselt kogu kooliaja ruunanud olen, on seega juba üsna mitu. Alates "Ihnurist" - issand, kui ammu see oli! - ja lõpetades siis nüüd Zuccoga. Sinna vahele veel mõned jäävad, aga highlight´iks jääb siiski "Meister ja Margarita". Ükski teine lavastus pole andnud nii palju ihaldatud ainepunkte ja kodutöid, millega muidu lihtsalt hätta oleksin jäänud. Vat nii. Seega jönts-jönts pileteid ostma... Nuuks.

Töö kontrollile.