Sürr jätkub

Ehk siis tegelikult ei kujutanud ma eelmisel nädalal veel ette, et aastaajad really vahelduvad ning lumi on loodusnähtus, mis ei pruugi kaduda ühe ööga. Seega sain oma pahaaimamatuse ehk õhukese mantlikesega ringi hängimise tõttu pisi nohu ja köha. Nüüdseks on kanade surm (loe: sulejope) kapist välja otsitud, täna joppas isegi ühe mütsiloduga. Polnudki hull. Eile oli hullem: miskine täielik torm, ei näinud meetritki maad enda ette, ainult lumi, lumi, lumi. Ja mina lolli peaga koperdasin päeva ajal veel raamatukokku! How stupid one person could be? Igatahes on õues jubedad hanged, kampsun - must loomulikult - kaetud meeletu sulekuhjaga, ahi huugab päevad-ööd ja uskuge mind - ikka on paganama külm!!!

Eelmisel nädalal siis Kessu juures. Master degree kõne all, aga selle kõrval veel palju muid asju. Interesting visit. Ja ma olen väga rõõmus, et ma seal käisin. Laupäeval õnnestus veel Enriko-mani juures käia ja nautida õke külalislahkust. Kuritarvitada oleks õigem sõna: kuidas seda nimetada, kui kutsud südaöösel kellegi endale kesklinna järele ja siis järgmisel päeval ei suuda enne ööd minema hakata ja jälle keegi peab sind kuskile viima... Kui perekonda poleks, siis ma tõenäoliselt elaksin bussijaamas :) Või siis ei väljuks kodust, sest äkki pärast ei saa kuidagi sinna tagasi. Enriko on endiselt sama krutskiline kui varem. Sinikas keset põske on normaalne, sama normaalne nagu hambajäljed keset selga. Lasteaias nimelt on kaks maniakaalset tatti, kes teda hammustavad ja kasvatajate arvates on see suht norm värk?! See selleks. Ta ei sure selle kätte, loodetavasti pole lapsed marutaudis :) Ainult, et ta ju õpib teiste käest nippe, mis tähendab, et temagi teritab aeg-ajalt hambaid ja siis üritab neid mõne pehme koha sisse lüüa. Ei ole meeldiv tunne :( Lapsed!

Jana-Liisa sai endale uue hamstri. Et siis kaks tükki on ära surnud ja nüüd kolmas ära neetud puurikeses. Loodetavasti peab nats kauem vastu. Suht kurb ju oma lemmikloomi matta :(((

Ma luban endale, et ma midagi ei luba. Seega: praktika sakib, vähemalt praegu küll. Pole veel actually tunde andnud, aga kool mulle küll ei meeldi. Või õigupoolest polegi probleem koolis, vaid pigem ühe asjamehe üliagaruses, mis hakkab mulle ogarust meenutama. Tahan natuke ise ka avastada ja siis küsida, kui mured tulevad, mitte kuulata tundide kaupa, kui lahe jne see kool on :((( Ei taha. Aga lapsed on toredad :) Või vähemalt selja tagant tunduvad sellised olevat :) Sellised hästi püüdlikud, vahel natuke laisad, vahel liiga hasartsed, aga üldkokkuvõttes toredad. Hoiavad kokku ja nii edasi. Nii tore. Ja see on kõik. Rohkem ma sellest praktikast küll praegu ei kirjuta.

Oma kooliasjad on kõik ripakil :( Hakkangi parem õppima. Kolm kirjalikku tööd, ei neli, vaja kiiresti ära teha. Jaksu on vaja.... Hommikul peab niiiiii vara ärkama ja õhtul jõllitad lolli näoga ühte punkti ja sunnid ennast vara magama jääma. Ei õnnestu eriti. Aga ma üritan edasi.

Seega tänane laul kõlab minu arvutis Stevie Wonderi esituses, muide pärit on see Paul "The Beatles" McCArtney sulest

"Ebony and ivory live together in perfect harmony.
Side-by side on my piano keyboard, oh lord, why don´t we?

We all know that people are the same where ever we go.
There is good and bad in everyone.
We learn to live, we learn to give.
Each other what we need to survive together alive"