Võõras, ära näpi!

Lõpuks sain kirja. Ai-ai, pole nii ammu postkastist ümbriku seest kirja võtnud, et kohe pabin tuli sisse. Eile sain. Täna kirjutasin juba vastuse. Nii hea oli lugeda ja kõkutada. Ja vastust kirjutades pikutada ja kõkutada. Kirjutamine on lahe, ausalt. Thank You, Miss English! Some day we´ll meet again, I hope.

Ma olen ikka megalt kirju kunagi saatnud. Oli üks periood elus, kus iga nädal sain mitu kirja ja saatsin ise vastu ka. Sellised põhjalikud. Aruanded sellest, mis teoksil, aga enamikus siiski sellest, mis mõttes. Peakski maale minnes neid lugema. Kõik kirjad on aastate kaupa kimpudesse seotud ja asuvad kasti sees, mille ma keskkoolis sisse seadsin. Kasti peale oli juba siis kirjutatud "Võõras, ära näpi!" ja see kiri on seal endiselt, pisut tuhmunud, aga alles. Kirjad Lnelt, Katult (originaal-Katult) ja tema pisikeselt õelt, Eveliinilt ja tema emalt ning mitmetelt teistelt inimestelt, kelle isikud jätan delikaatselt nimetamata. Osa neist on väga ära loetud, osa veidi vähem. Mõned jätavad üsna ükskõikseks, aga enamik on siiski värinaid tekitavad. Meenuvad lõhnad, hetked, inimesed. Kirjad rokivad. Kahju on, et Kessult saadud kirjad ei ole kenasti kokku korjatud, vaid asuvad igasuguste asjade vahel. Mappide ja kilede ja raamatute ja albumite. Ühesõnaga igal pool. Üks tema kaartidest-kirjadest on mu toas kenasti seina peal. Garfield irvitab seal. Mnjah.

Täpselt selline tunne on, et muudkui kirjutaks. Mõtlesin mõned päevad tagasi, kui vähe e-maile ma saadan. Täiesti kreisi! Varem olin maniakk, aga nüüd olen lihtsalt laisk. Pigem helistan ja räägin pool tundi. Tühjast-tähjast ja eriti esimesest. Hääle kuulmine aitab kaasa, aga kahjuks see igapäevane sigin-sagin kipub kaotama emotsioonid ja (tunde)värinad. Ühesõnaga mälestus on vaid telefoniarvel, mitte kingakarpi sisse seatud arhiivis.

Homme või ülehomme tuleb Kessu. Jee. Rock rokib ja Kalev/Cramo võidab.