9-kuune tööotsing

Kui mul oli esimene puhkusejärgne tööpäev, siis out of blue helistas Triza. Me alles olime temaga pikalt-pikalt rääkinud, sest ma tahtsin teada, kuidas tal läheb, seega nats imestama pani tema kõne. Tal oli aga rõõmus sõnum, nimelt sai ta teada, et võeti tööle.

Selles kõiges ei oleks midagi imelikku, aga Triza otsis sobivat töökohta alates novembri või detsembri algusest, see teeb kokku umbes 9 kuud. Selle ajaga oleks võinud endale suure kõhu ette kasvatada, eks. Triza seda ei teinud, tema otsis pea terve selle aja aktiivselt tööd. Me rääkisime tema otsingutest päris palju. Seiklusi oli rohkem kui rubla eest, mul pole vist küll tööotsingutest nii kummalisi emotsioone. Näiteks vanaldane härrasmees 1980ndate alguse mööblit täis kontoris, kes tahtis Trizalt teada, et mida ta tema firmas tegelikult tegema hakkaks või siis Estonian Airi stjuardessikonkursi viimane voor, kus pidi lahendama umbvenekeelse reisija mure, mida Triza vaigistas umbes : "Ota nüüd!" Sinna vahele on sel suvel kuulunud Tinka ja Manka ülesastumised mitmesugustel suvepäevadel, vahel rebaste, vahel muude pudulojustena. Triza lubas peaaegu igal korral, kui mingi veidruse otsa komistas, vormistada oma kogemused raamatuks. Mul on kahju, et ta seda ei teinud, kuid samas on mul ülimalt hea meel, et ta energiast pakatavana varsti oma 1. tööpäeva lõpetab.

Ma pean kordama üleeilset Carmela mõtet, et oleks tore, kui esimese päeva rõõm jääks.

P.S. Muide, Efq abikaas otsis ükskord sama kaua tööd. Ka temal oli mõte romaan kirjutada, aga mõte sai unustatud. Ma kind of saan aru, miks tegelikult kirjutama ei hakata, ilmselt on kurvameelsus suur ning mittetöötamise fakti üleskirjutamine suurendab tööotsingute ajal depressiooni. Pärast õnnelikku tööle siirdumist on aga uues kohas nii palju põnevat, et eelnevatele juhtumitele ei jää aega. Kahju, see oleks väga õpetlik lugemine, ma arvan.

Palju õnne, Triza!