Puhkus?!

Ühesõnaga. Täna olid tööl inimesed juba täitsa närvis. Eilsetest naeratustest oli väga vähe järel. Mõnes mõttes oli produktiivne päev, tegin ühe paberi valmis, mida juba pikemalt ette valmistasin, aga lõppkokkuvõttes sain jubeda peavalu. Lihtsalt kogunes lõpuks nii palju mõtteid, et oli vaja pea tühjaks teha. Ehk siis rääkisin tööasjadest kodus ka veel edasi ja kui keegi aru sai, oli küll hästi. Mul on tunne, et tänase päevaga sai mu suhtlemise limiit läbi, homme tahaks juba puhata. Aga siis lähme võrkpalli mängima, vaja ju trenni teha, kuidas kõige optimaalsemalt teistel ja pallil tee pealt eest ära astuda :P Mis tähendab, et olen ära teeninud puhkuse.

Mul on tunne, et teiste vin-ving nakatus mulle täna sajaga. Pea oli enne nii tühi, et ei saanud rahus jalkatki vaadata. Kossu ei viitsigi enam jälgida, ei jaksa, väsimus. Kusjuures juba murran lubadusi, mida iseendale andnud olen, totrus, eks.

Ma ei saa aru, miks ma ei saa rahus istuda, vaid pean ennast segama asjadesse, mis minusse ei puutu. Mis kuradi naiselik uudishimu ja totter kohuse- ja kaastunne. Wtf, iseendale annan käskluse olla rahulik, sest muidu on jama majas.