Burksi aka Saaremaa vol 2
Okei. Et kõik ausalt ära rääkida pean täpsustama, et olen Sarkal käinud palju kordi, kuid enamasti talvel. Turisti olen seal pannud umbes 15 aastat tagasi, mil põhikooli lõpu puhul väikese tripi tegime. Tollasest käigust on meeles paljajalu läbi Koguva küla jalutamine, kusjuures rästikuke tee peal sibas. Lisaks Angla tuulikud ning Panga pank. Viimane jäi meelde, sest seal ööbisime ning vaatasime bussis nagu üks mees televiisorist mingit Mehhiko seepi, kus peaosas oli Veronica Castro (oi, mul on hea mälu!). Mõned salaja manustatud longerod jätsid ka päris kustumatu mälestuse :P
Alustasime 31. juulil Kuressaare linnusest. Lahe. Kauplesin piletitädidelt hinnaalandust ning saime kõik õpilaspiletiga sisse, perepiletit polnud ta millegipärast nõus meile müüma :P Juba ette ütlen ära, et kauplesime sama usinasti ka edaspidi ning vaid ühel korral ei saanud me kõikidele titapileteid, nimelt Muhus jaanalinnufarmis (mis oli etteruttavalt mainides suhteliselt mõttetu). Aga ale pole teemaks. Kuressaare linnuses on mõned uued eksponaadid, tegelikult on lausa 3 saalikest lähiajalugu, s.o. siis EW ja sellele järgnev aeg. Olid televiisorid ja puha. Pätsi vahakuju ka. Suhteliselt kriipi.
Kuna kõige olulisem tegevus elus on söömine, räägin nüüd olulisest.
Lõunasöök esimesel päeval (31.07.) traditsiooni järgides Õuemajakeses. No, ma arvan, et nii on selle söögikoha, kus me juba palju aastaid käime, nimi - teate küll, see, kus on sündinud Aavik või keegi taoline keelemees. Etteruttavalt olgu öeldud, et soovitan seda kohta soojalt, hinna ja kvaliteedi suhe on rahuldav ning neile, kes šnitsli ja ahjukartuli austajad, peaks see kohe väga sobima. Burksi müüakse muidugi ka :P
Köögikomando võib kiireks turistilaksuks soovitada ka kesklinnas asuvat Ruunipizzat (jah, kirjutavad nii). Mitte nii toitev, aga tõsine turistikas ning lisaks saab osta päris vahvlimasinaga tehtud vahvlisse pandud jäätisepalliga jätsu, mille lõhn pitsalõhnaga segunedes vägagi isuäratav. Külastasime 2. augustil ning saime veel ülihea idee Suslasõiduks, mõeldud-tehtud! Igatahes äriidee: susla igasse Eestimaa linna!
Nii. Köögikomando ei oska seisukohta võtta Kellamäel avatud Saaremaa maheköögi osas (külastasime 2. augustil). Seal pakutakse kanepiõlut (40 eeku klaas), tekitab uudishimu, eks. Aga. Kahjuks on ökodes kohtades valik kesisevõitu ja just nii tuleb öelda maheköögi menüü kohta. Ei rahulda meid täidetud suvikõrvits! Vat nii. Koht iseenesest oli lahe ja üldse mitte nii posh, kui me esialgu arvasime. Lisaks saab seal igast nänni osta, ökovärki ikka. Müügil ka Goodkaarma seebid, mida meie Kaarma ostmas käisime :)
Köögikomando tänab Mönusa Willemi pubi teenindajaid, kes viisakalt teavitasid meid tellimuse täitmise ajast, mispeale me nagu üks mees menüüd kokku laksasime ning uksest välja pürstisime. Juhtus see 2. augustil, kõrvallauda istus capuccinoga Poiss.
Köögikomando ei soovita Lümandas asuvat Söögimaja. Kohe üldse mitte. Lääne-Saaremaa ainus toitlustuskoht tunneb oma võimu. See tähendab, et klient ootas 1. augustil oma tuhlist ja notti peaaegu poolteist tundi. Selle aja jooksul jõudsime rõõmustada, vihastada, ükskõikseks, ebaviisakaks, närviliseks ja pahuraks muutuda. Kui lõpuks peedi-mädarõika salat, kõrvits ja leib lauale toodi kukkusime kugistama, sest tuhlist ja notti tuli veel 10 minutit oodata. Ühesõnaga. Võib-olla on asi selles, et leti ääres teenindatult ei andnud me ette jotsi. Võib-olla on asi selles, et oleme eestlased. Siit sai alguse kinnisidee avada Lääne-Saaremaale burksiputka. Uskuge mind. Burksil oleks minekut. Kuna aga Sõrve säärel on juba olemas Saare sandwitshi nimelised vereimejad, otsustasime, et meie unistuste burksiputkas ei saa olema sotsiaalset ega muud ebavõrdsust. Ehk siis burksi maksimumhind on 30 eeku ning ooteaeg maksimaalselt 15 minutit. Tuhlis ja nott olid Söögimajas head, olid. Salat ka. Aga kuna teenindus sakkis sajaga, siis ausõna... Ei tule siit heatahtlikku suhtumist ökosööki, mida nad väidetavalt pakuvad. Pigem hoiatus neile, kes teevad Lääne-Saaremaa ringi (Karja-Angla-Mihkli-Loona-Vilsandi): võtke oma söök kaasa või leppige poetoiduga, nt Karjas oli lahe pood.
Köögikomando 3. augusti vaieldamatuks staariks kujunes praami peal söödud burks. Ei tilkunud eriti, ei kõrvetanud, ei nätsunud hammaste külge. Kartulid, tõsi küll ei olnud sakilised ja seega ei vastanud päriselt meie friikate standarile, kuid asja eest läksid needki. Tädi-teenindaja suhtus meisse emaliku hoolega ning oleks ilmselt suurima heameelega meil suud ka puhtaks pühkinud, vat nii tähelepanelik ja hoolitsev oli. Hea on tõdeda, et mõnel pool osatakse head Eestimaist toitu hinnata :P
Ja köögikomandi tervitab väsimatut kokka ehk Kessu ja Raidzi vanaema, kelle tehtud pannukad olid täiesti megad (mingi kohupiima teema, mida ma ei valda, aga koogid olid sellised pisikesed ja ülimaitsvad!). Tema tehtud tuhlis ja nott ning makaronts aedviljaga olid samuti vägevad.
Retooriline küsimus: kas saate ikka aru, et ma armastan söömist üle kõige??? Mis viib mind endiselt üleskutseni: palun avage Lääne-Saaremaale lisaks Söögimajale veel toitlustuskohti!
Ahjaa. Lisandunud kilodest saan alles homme teada, siis astun mega-gigakaalu ning saan grammi täpsusega eriti informeerituks.
Alustasime 31. juulil Kuressaare linnusest. Lahe. Kauplesin piletitädidelt hinnaalandust ning saime kõik õpilaspiletiga sisse, perepiletit polnud ta millegipärast nõus meile müüma :P Juba ette ütlen ära, et kauplesime sama usinasti ka edaspidi ning vaid ühel korral ei saanud me kõikidele titapileteid, nimelt Muhus jaanalinnufarmis (mis oli etteruttavalt mainides suhteliselt mõttetu). Aga ale pole teemaks. Kuressaare linnuses on mõned uued eksponaadid, tegelikult on lausa 3 saalikest lähiajalugu, s.o. siis EW ja sellele järgnev aeg. Olid televiisorid ja puha. Pätsi vahakuju ka. Suhteliselt kriipi.
Kuna kõige olulisem tegevus elus on söömine, räägin nüüd olulisest.
Lõunasöök esimesel päeval (31.07.) traditsiooni järgides Õuemajakeses. No, ma arvan, et nii on selle söögikoha, kus me juba palju aastaid käime, nimi - teate küll, see, kus on sündinud Aavik või keegi taoline keelemees. Etteruttavalt olgu öeldud, et soovitan seda kohta soojalt, hinna ja kvaliteedi suhe on rahuldav ning neile, kes šnitsli ja ahjukartuli austajad, peaks see kohe väga sobima. Burksi müüakse muidugi ka :P
Köögikomando võib kiireks turistilaksuks soovitada ka kesklinnas asuvat Ruunipizzat (jah, kirjutavad nii). Mitte nii toitev, aga tõsine turistikas ning lisaks saab osta päris vahvlimasinaga tehtud vahvlisse pandud jäätisepalliga jätsu, mille lõhn pitsalõhnaga segunedes vägagi isuäratav. Külastasime 2. augustil ning saime veel ülihea idee Suslasõiduks, mõeldud-tehtud! Igatahes äriidee: susla igasse Eestimaa linna!
Nii. Köögikomando ei oska seisukohta võtta Kellamäel avatud Saaremaa maheköögi osas (külastasime 2. augustil). Seal pakutakse kanepiõlut (40 eeku klaas), tekitab uudishimu, eks. Aga. Kahjuks on ökodes kohtades valik kesisevõitu ja just nii tuleb öelda maheköögi menüü kohta. Ei rahulda meid täidetud suvikõrvits! Vat nii. Koht iseenesest oli lahe ja üldse mitte nii posh, kui me esialgu arvasime. Lisaks saab seal igast nänni osta, ökovärki ikka. Müügil ka Goodkaarma seebid, mida meie Kaarma ostmas käisime :)
Köögikomando tänab Mönusa Willemi pubi teenindajaid, kes viisakalt teavitasid meid tellimuse täitmise ajast, mispeale me nagu üks mees menüüd kokku laksasime ning uksest välja pürstisime. Juhtus see 2. augustil, kõrvallauda istus capuccinoga Poiss.
Köögikomando ei soovita Lümandas asuvat Söögimaja. Kohe üldse mitte. Lääne-Saaremaa ainus toitlustuskoht tunneb oma võimu. See tähendab, et klient ootas 1. augustil oma tuhlist ja notti peaaegu poolteist tundi. Selle aja jooksul jõudsime rõõmustada, vihastada, ükskõikseks, ebaviisakaks, närviliseks ja pahuraks muutuda. Kui lõpuks peedi-mädarõika salat, kõrvits ja leib lauale toodi kukkusime kugistama, sest tuhlist ja notti tuli veel 10 minutit oodata. Ühesõnaga. Võib-olla on asi selles, et leti ääres teenindatult ei andnud me ette jotsi. Võib-olla on asi selles, et oleme eestlased. Siit sai alguse kinnisidee avada Lääne-Saaremaale burksiputka. Uskuge mind. Burksil oleks minekut. Kuna aga Sõrve säärel on juba olemas Saare sandwitshi nimelised vereimejad, otsustasime, et meie unistuste burksiputkas ei saa olema sotsiaalset ega muud ebavõrdsust. Ehk siis burksi maksimumhind on 30 eeku ning ooteaeg maksimaalselt 15 minutit. Tuhlis ja nott olid Söögimajas head, olid. Salat ka. Aga kuna teenindus sakkis sajaga, siis ausõna... Ei tule siit heatahtlikku suhtumist ökosööki, mida nad väidetavalt pakuvad. Pigem hoiatus neile, kes teevad Lääne-Saaremaa ringi (Karja-Angla-Mihkli-Loona-Vilsandi): võtke oma söök kaasa või leppige poetoiduga, nt Karjas oli lahe pood.
Köögikomando 3. augusti vaieldamatuks staariks kujunes praami peal söödud burks. Ei tilkunud eriti, ei kõrvetanud, ei nätsunud hammaste külge. Kartulid, tõsi küll ei olnud sakilised ja seega ei vastanud päriselt meie friikate standarile, kuid asja eest läksid needki. Tädi-teenindaja suhtus meisse emaliku hoolega ning oleks ilmselt suurima heameelega meil suud ka puhtaks pühkinud, vat nii tähelepanelik ja hoolitsev oli. Hea on tõdeda, et mõnel pool osatakse head Eestimaist toitu hinnata :P
Ja köögikomandi tervitab väsimatut kokka ehk Kessu ja Raidzi vanaema, kelle tehtud pannukad olid täiesti megad (mingi kohupiima teema, mida ma ei valda, aga koogid olid sellised pisikesed ja ülimaitsvad!). Tema tehtud tuhlis ja nott ning makaronts aedviljaga olid samuti vägevad.
Retooriline küsimus: kas saate ikka aru, et ma armastan söömist üle kõige??? Mis viib mind endiselt üleskutseni: palun avage Lääne-Saaremaale lisaks Söögimajale veel toitlustuskohti!
Ahjaa. Lisandunud kilodest saan alles homme teada, siis astun mega-gigakaalu ning saan grammi täpsusega eriti informeerituks.
Sildid: Saaremaa
Kirjutas Kriux kell 11:58 PM
