Kusagil mujal on parem

Saabunud suvi kleebib särgi seljale, keerutab teki jalgade ümber sõlme, põletab lugemise ajal selga, ei lase päeval magada, paneb nina nohisema, sõrmed naksuma, näo läikima, kärbsed uimaselt seinal koperdama, seab rasvasevõitu juuksed krunni, tõestab viimaste hingematvate tõmblustega, et on olemas.

Ma olen alati augustis oodanud aega, mil saab Tartu koju tulla ja siin lihtsalt olla. Sel aastal on kõik teisiti. Pole tunnet, et tahaks... Maal ka ei tahtnud olla, ei-ei.

Pidevalt tahaks olla kusagil mujal. Seda "mujalit" ei oskagi kirjeldada. Ma ei tea, kus see on, kas seda kohta ongi olemas, kas see ongi koht, millest ma räägin. Äkki on tegemist hoopis "muu-ga". See tähendab inimeste, hetkede, aja, ruumi, hingetõmbe, emotsiooni, mõtte, virvenduse valel ajal ja vales kohas eksisteerimisega.

Lähen, naeran kuumavõitu päikese käes, kaitsen raamatulehti tuulehoogude eest ning kinnitan endale, et "mujal" ja "muu" pole täna, homme ega mingil määramatul või määratud ajal oluline.

Pilved seisavad, Riho Sibul, Henri Laks ja teised laulavad Mattiisenit ("Kullafondi" kolmik-CD teine plaat).