Rõve

Umbes kaks kuud tagasi karjus Käsh, et sääski pole olemas, ma näen vaime. Kuu aega tagasi hakkas ta aknaid sulgema, enne kui tuled põlema pani. Nüüd olen mina loobunud. Aken on pärani, uks on pärani. Ja tuba on täis pinisevaid ja verdimevaid troppe. Just lugesin, et sääsed tulevad eriti kiirelt nende peale, kes palju suhkrut tarbivad. Mina kahjuks aeg-ajalt tarbin, sest ei suuda veresuhkrutaset ühtlasel tasemel hoida, ikka vaja atakk saada selleks, et tuleks meelde seda kergitada. Nii et ärge pahandage, kui ma pahur olen. Sääsed ei lase elada. Igal õhtul pinisevad nad mu pea ümber, kui end voodisse magama sätin. Nad liginevad paremalt ning siis vasakul teevad väikse tiiru ning panevad minema. Et siis paari minuti pärast jälle oma vingumine mu paremasse kõrva suunata. Mina tõelise esteedina ei taha sääski puutuda. Samas ei ole mu toas ühtki asja-eset, millega saaks sääski tappa (igasugused kärbselapatsid ja muu selline on minu jaoks no-no-no, sest need on ebahügieenilised). Seega pean sääse kuidagi toast välja ajama või tapma ta vastu põrandat või tabama ta õhus lennu pealt. Tapariistana kasutan hetkel joonelist A4, tõmban ekstra blokist välja lehe. Tundub veider, ma tean. Sääsed on rõvedad, olgu nad elusad või surnud. Võeh.