Tselluliit

Kuna me eile Käshiga kell kaks öösel rääkisime tselluliidist, siis täna loomulikult eredas päikesevalguses tuli see värk uuesti teemaks. Seega algas täna võitlus tselluvilla vastu. Määrin endale peale mingit - ilmselt poolakate tehtud - kreemi. Eelmisel suvel oli sama teema, aga siis hakkas meitel ju remont ja siis ei saanud pesta normaalselt ja siis värk vajus ära. Nüüd siis otsustavalt otsast peale. Mul on ainult üks porbleem - kreem paneb mul südame läikima. Ausalt. Selline väga veider tunne on. Ma ei tea, kas mingid pisikesed kreemiosakesed hakkavad kohe villa hävitama ning see hävitusportsess tekitab mul iiveldust. Aga loomulikult ei saa seda värki pooleli jätta, oh ei.

Ikka võiduka lõpuni. Mis saabub siis ilmes 20 aasta pärast, kui ma kõrges eas kõrvad pea alla panen, sest mis elu see pealt viiekümnesena on - kopsud haiged, hambad kadunud, juuksed harvad ja hallid ning armastatud tselluliit truu sõbrana tagumikku ning selga polsterdamas?