Mina, mina, mina...
Tegelikult juhtus nii, et esmaspäeval läksin oma bronnitud pileteid välja ostma ja kassa ees tuli mõte, et külastaks sel nädalal mõnd etendust. Mõeldud, tehtud. Käsh ei tahtnud tulla, tal ju sünnipäev, seega sujuvalt harasin Katu kaasa. Tal oli ka sünnipäev. Seega sai ta kingituse, mis muidu rõõmustaks iga teatrifriiki, aga eile oli erandjuhus.
Ibseni "Ehitusmeister Solness" Undi kastmes "Vanemuise" väikse maja madalal laval, garneeritud hüpetega siia-sinna ja ümbritsetud haigutama ajavate tarafarettide ja banaalsustega. Põhimõtteliselt pärast esimest vaatust oli tunne, et võtaks oma jope ja läheks minema. Lugedes nii toreda draamana tunduv asi oli laval muudetud mingiks nimetuks rahmeldamiseks, millest ei paistnud mitte midagi tulevat. Ei tulnudki, olgu juba ette öeldud. Kolm vaatust toolide lammutamist, hüsteerilisi karjeid, melodramaatilisi kõrvalepõikeid, kohustuslikke rollist loobumisi, paariminutline slängi ja roppuste edastamine ning deus ex potist saabuski. Põhimõtteliselt mite eriti õnnestunud lavastus. Ebaõnnestumine, olgem ausad. Et siis pärast esimest vaatust hakkasime Katuga asja arutama - me ei tee seda kuangi teatrimajas sees!!! Sest asi oli lihtsalt nii nõme, et sundis kohest seisukohavõttu. Kontseptsioonitus oleks vist kõige õigem sõna. Lisaks mingi mõttetu rahmeldamine. Ma ei tea, võib-olla oli see mingi kolmanda etenduse needus või miski muu koterman, aga no mitte kuidagi ei omandanud asi tähendusi. Tegime sellise julge järelduse, et võiks seda etendust analüüsida püsti või pikali ja ikka jõuaksime järeldusele, et asi on kehva. Metatasandit ei tekkinud, olid Katu sõnad. Põhjusmõtteliselt sarnanes see jant Oidipuse ja Antigone looga, mis paar aastat tagasi suures majas etendus ja täielikult läbi kukkus. Ühesõnaga lavastuse ülpilt oli täiesti masendav.
Kujundus oli ka mõttetu. Mingi punane vaip eeslaval, roheline ja kollane valgus tellingute taga, üldmuljeks must. Odav ja must. Et nagu pidevad mustad augud ehk siis valgus maha ja vaikuse hetk... Ää, mu meelest ei kandnud need küll mingit tähendust... Ei tekitanud ka. Lihtsalt häiris katkestus. Mu meelest on nagu huvitavam vaadata, kuidas näitlejad pingehetke läbi elavad, seda kujutavad, kui vahtida 3 sekundit pimedust. Mussi kohta olgu ka juba öeldud, et ei midagi uut, ei jäänud ükski katke kõlama tähendust loova või süvendavana. Lihtsalt mingi muss.
Aga loomulikult olid selle asja juures ka näitlejad. Ma päris täpselt ei olegi veel selgeks mõelnud, kes esitas hea rolli, kes mitte, aga mingit üldist ansamblitunnetust asjas küll ei olnud. Võib-olla ei peagi olema - tegemist ju ikkagi isikukeskse tükikesega - , aga selle puudumise tõttu ei olnud ka kokkumängust juttugi. Mööda mängisid üksteisest. Hannes Kaljujärv peaosas - oodatav tulemus taas. Aeg-ajalt langes oma tasemelt allapoole, aeg-ajalt tõusis veidi üles. Teda on tegelikult pea alati laval huvitav jälgida, aga eile mind kohutavalt häirisid vead teksti edastamisel. Mingi täiesti mõttetu puterdamine. Ja mitte ühel-kahel korral, vaid päris tihti. Vat siuke lugu. Solnessi kõrval olid tegelikult huvitavamad osatäitmised mu meelest Jüri Lumistel hulluarstina ja Jaak Printsil Ragnarina. Lumiste matkis igatahes päris hästi :) Ainuke asi, mida esimeses vaatuses vaadata tasus, oligi tema nihelemine ja kihelemine. Kolmandas vaatuses oli ta juba väsinud ning mitte eriti nauditav. Raine Loo lihtsalt lämmatas kõik teises laval oma melodramaatiliste tõmblustega. Küllap see on taas üks neist lapsepõlve hirmudest, mis mind kummitab. Lihtsalt ma ei suuda teda erapooletuna vaadata. Ja kui proovingi, siis teeb ta alati mingi üliteatraalse tõusu, mis mul kõhus ebameeldivaid judinaid tekitab. Kusjuures selle asja juures on naljakas see, et eile kahes stseenis suutis ta traagikast hoiduda ja ta oli täiesti normaalne mu meelest. Aga need oli nii põgusad hetked, et kipuvad juba ununema... A. Printsist tahtsin rääkida. Hästi positiivne tegelane ja veidi teistsugune näitleja, kui ma seni "Vanemuises" näinud olen. Ma muidugi ei kujuta ette, kui kaua tal entusiasmi ja kindlust jätkub, sest taaralinna teatril on kalduvus muuta noored näitlejad kellegi kloonideks, ebaõnnustunuteks, kusjuures. Aga eile oli ta tõesti hea. Pateetiliseks minnes: indu ja värskust oli tunda, kui tema laval või saalis ringi tuhises :) Heinloo preili Wangel oli tüüpiline Heinloo. Iga teine tema osa on täpselt samasugune, seega ei viitsi kommenteerida. Rikkus minu hea mälestuse "Romeost ja Juliast" ühesõnaga. Kaks näitlejat oli veel laval Karin Tammaru ja Evald Aavik. Kummagi kohta ei taha midagi öelda, aga ütlen ikka. Esimene nännutas nii mis kole ja teine liikus aegluubis. :( Ei meeldu mulle sellised asjad.
Peaks kontrollima, kas mulle üldse midagi meeldis... No tegelt ju natuke meeldis ka, aga üldmulje ajab mul praegu kulmud täitsa kortsu. Ei meeldi mulle sellised asjad. Näitlejate ja hea draama raiskamine. Ja finaal oli muidugi kõige nõmedam asi, mida ma paari viimase aasta jooksul teatris näinud olen - mingi räme suitsupahvak ja tagalaval Solnessi surm kolina saatel. Tsiisus, kaheksakümnendad ei ole mitte läbi! Päh. Nii. Kõik. Rohkem ma sellest enam ei kirjuta. Igatahes Katu sai endale kaheldava väärtusega kingituse ja mina rahulolematuse või siis just kinnituse - eesti teater on kreenis ja kriisis...
Vat siuke asjalik käik siis eile. Läbi lume, pimeduse, kõhuvalu, kadripäeva, sünnipäevade, väikeste laste, suurte koerte , lugematute sigarettide, sooja ahju, märgade sokkide ja muude elus ettetulevate põrkumishetkede.
Kommentaariks pealkirjale: MINA on tegelane, kes kummitab mind juba terve nädala. Eile teatris ka. Laval ja saalis. Mida küll vana Sigmund oleks sellest järeldanud :)
Ibseni "Ehitusmeister Solness" Undi kastmes "Vanemuise" väikse maja madalal laval, garneeritud hüpetega siia-sinna ja ümbritsetud haigutama ajavate tarafarettide ja banaalsustega. Põhimõtteliselt pärast esimest vaatust oli tunne, et võtaks oma jope ja läheks minema. Lugedes nii toreda draamana tunduv asi oli laval muudetud mingiks nimetuks rahmeldamiseks, millest ei paistnud mitte midagi tulevat. Ei tulnudki, olgu juba ette öeldud. Kolm vaatust toolide lammutamist, hüsteerilisi karjeid, melodramaatilisi kõrvalepõikeid, kohustuslikke rollist loobumisi, paariminutline slängi ja roppuste edastamine ning deus ex potist saabuski. Põhimõtteliselt mite eriti õnnestunud lavastus. Ebaõnnestumine, olgem ausad. Et siis pärast esimest vaatust hakkasime Katuga asja arutama - me ei tee seda kuangi teatrimajas sees!!! Sest asi oli lihtsalt nii nõme, et sundis kohest seisukohavõttu. Kontseptsioonitus oleks vist kõige õigem sõna. Lisaks mingi mõttetu rahmeldamine. Ma ei tea, võib-olla oli see mingi kolmanda etenduse needus või miski muu koterman, aga no mitte kuidagi ei omandanud asi tähendusi. Tegime sellise julge järelduse, et võiks seda etendust analüüsida püsti või pikali ja ikka jõuaksime järeldusele, et asi on kehva. Metatasandit ei tekkinud, olid Katu sõnad. Põhjusmõtteliselt sarnanes see jant Oidipuse ja Antigone looga, mis paar aastat tagasi suures majas etendus ja täielikult läbi kukkus. Ühesõnaga lavastuse ülpilt oli täiesti masendav.
Kujundus oli ka mõttetu. Mingi punane vaip eeslaval, roheline ja kollane valgus tellingute taga, üldmuljeks must. Odav ja must. Et nagu pidevad mustad augud ehk siis valgus maha ja vaikuse hetk... Ää, mu meelest ei kandnud need küll mingit tähendust... Ei tekitanud ka. Lihtsalt häiris katkestus. Mu meelest on nagu huvitavam vaadata, kuidas näitlejad pingehetke läbi elavad, seda kujutavad, kui vahtida 3 sekundit pimedust. Mussi kohta olgu ka juba öeldud, et ei midagi uut, ei jäänud ükski katke kõlama tähendust loova või süvendavana. Lihtsalt mingi muss.
Aga loomulikult olid selle asja juures ka näitlejad. Ma päris täpselt ei olegi veel selgeks mõelnud, kes esitas hea rolli, kes mitte, aga mingit üldist ansamblitunnetust asjas küll ei olnud. Võib-olla ei peagi olema - tegemist ju ikkagi isikukeskse tükikesega - , aga selle puudumise tõttu ei olnud ka kokkumängust juttugi. Mööda mängisid üksteisest. Hannes Kaljujärv peaosas - oodatav tulemus taas. Aeg-ajalt langes oma tasemelt allapoole, aeg-ajalt tõusis veidi üles. Teda on tegelikult pea alati laval huvitav jälgida, aga eile mind kohutavalt häirisid vead teksti edastamisel. Mingi täiesti mõttetu puterdamine. Ja mitte ühel-kahel korral, vaid päris tihti. Vat siuke lugu. Solnessi kõrval olid tegelikult huvitavamad osatäitmised mu meelest Jüri Lumistel hulluarstina ja Jaak Printsil Ragnarina. Lumiste matkis igatahes päris hästi :) Ainuke asi, mida esimeses vaatuses vaadata tasus, oligi tema nihelemine ja kihelemine. Kolmandas vaatuses oli ta juba väsinud ning mitte eriti nauditav. Raine Loo lihtsalt lämmatas kõik teises laval oma melodramaatiliste tõmblustega. Küllap see on taas üks neist lapsepõlve hirmudest, mis mind kummitab. Lihtsalt ma ei suuda teda erapooletuna vaadata. Ja kui proovingi, siis teeb ta alati mingi üliteatraalse tõusu, mis mul kõhus ebameeldivaid judinaid tekitab. Kusjuures selle asja juures on naljakas see, et eile kahes stseenis suutis ta traagikast hoiduda ja ta oli täiesti normaalne mu meelest. Aga need oli nii põgusad hetked, et kipuvad juba ununema... A. Printsist tahtsin rääkida. Hästi positiivne tegelane ja veidi teistsugune näitleja, kui ma seni "Vanemuises" näinud olen. Ma muidugi ei kujuta ette, kui kaua tal entusiasmi ja kindlust jätkub, sest taaralinna teatril on kalduvus muuta noored näitlejad kellegi kloonideks, ebaõnnustunuteks, kusjuures. Aga eile oli ta tõesti hea. Pateetiliseks minnes: indu ja värskust oli tunda, kui tema laval või saalis ringi tuhises :) Heinloo preili Wangel oli tüüpiline Heinloo. Iga teine tema osa on täpselt samasugune, seega ei viitsi kommenteerida. Rikkus minu hea mälestuse "Romeost ja Juliast" ühesõnaga. Kaks näitlejat oli veel laval Karin Tammaru ja Evald Aavik. Kummagi kohta ei taha midagi öelda, aga ütlen ikka. Esimene nännutas nii mis kole ja teine liikus aegluubis. :( Ei meeldu mulle sellised asjad.
Peaks kontrollima, kas mulle üldse midagi meeldis... No tegelt ju natuke meeldis ka, aga üldmulje ajab mul praegu kulmud täitsa kortsu. Ei meeldi mulle sellised asjad. Näitlejate ja hea draama raiskamine. Ja finaal oli muidugi kõige nõmedam asi, mida ma paari viimase aasta jooksul teatris näinud olen - mingi räme suitsupahvak ja tagalaval Solnessi surm kolina saatel. Tsiisus, kaheksakümnendad ei ole mitte läbi! Päh. Nii. Kõik. Rohkem ma sellest enam ei kirjuta. Igatahes Katu sai endale kaheldava väärtusega kingituse ja mina rahulolematuse või siis just kinnituse - eesti teater on kreenis ja kriisis...
Vat siuke asjalik käik siis eile. Läbi lume, pimeduse, kõhuvalu, kadripäeva, sünnipäevade, väikeste laste, suurte koerte , lugematute sigarettide, sooja ahju, märgade sokkide ja muude elus ettetulevate põrkumishetkede.
Kommentaariks pealkirjale: MINA on tegelane, kes kummitab mind juba terve nädala. Eile teatris ka. Laval ja saalis. Mida küll vana Sigmund oleks sellest järeldanud :)
Kirjutas Kriux kell 10:31 AM
