Hold me, thrill me, kiss me, kill me

Jälle on päevalaulu aeg. Tänane päevalaul siis U2-lt taas - nagu juba palju kordi varem... Ja täpselt selline U2-lik meeleolu on. Natuke väsinud, nostalgiline ja samal ajal rahulolev ja rahutu. Ja järgnev fraas mu lemmikuim - aga seda muidugi pealkirja kõrval, sest no ei saa fraasi vastu hold me, thrill me, kiss me, kill me. Kohe mitte kuidagi ei saa :)

you don´t know how you got there
you just know you want out
believing in yourself
almost as much as you doubt
you´re a big smash
you wear it like a rash
star

Ja sellest ma ei räägigi, et tegelikult on meitel kõigil kõike ainult üks. Üks võimalus jagada, üks võimalus... Asja teeb irooniliseks muidugi tõik, et tuleb käituda, nagu midagi poleks juhtunud, nagu oleksid kõik asjad alles esimest korda avastatud. Kahest identsest seminarist räägin. Mis muidugi tegelikult polegi identsed, aga jah. Oma väheste kogemustega on ju ikka selline mõte, et ehk saab ühe ja sama jutu, käitumise, nalja ja köhatusega hakkama. Vahel saabki, aga sellele lootma ei saa jääda. Vat nii.

Love is a tempel... One life, you have to do what you shall. One life, but they are not the same... One. One. One.

Rahu. Südames. U2-lik rahu. Sest lõppkokkuvõttes ju Tallinn ei põle, Riia seisab ikka veel püsti ja Tartu on endiselt üles kaevatud. Nii et elu on paigas. Rütm on olemas, tasakaal pole nihkunud. Ma ei saa tegelikult aru, miks mul täna selline tunne on, justkui oleks midagi juhtunud - kas või midagi väiksemat võrreldes nende eespool kirjeldet/ üles loetletud asjadega. Tunne jah. Subjektiivne. Isiklikkus ja individuaalsus. Mida, muide, saab olla isiklikku või individuaalset U2 lauldes?? Miljonid ostavad plaate, tuhanded käivad kontsertidel, sajad tõenäoliselt kuulavad just sel samal hetkel seda sama laulugi, mida mina. Nii et millisest isiklikkusest me räägime? Sellest, mida loob minu külm ja tolmune tuba koos köögis istuva teismelise ja voodi all nohiseva koeranässiga? Ohoi. Liiga enesesse ei tasu nüüd ka süüvida. Eksju. Juhtub, mis seal´s ikka.

I´ll wait for you... And I will wait... With or without you... I can´t live...

Camelid põlevad kuidagi liiga kiiresti. Ja ma just tabasin ennast mõttelt, et tõenäoliselt väljendun ma täna nagu miski vinniline teismeline, kes armuvalust köökus ja peikat taga nutab. Ahaa. Ei ole mitte nii. On lihtsalt üks nendest nimetu igatsuse päevadest, kus justkui midagi ei igatsegi - pole sellist seesmist rahutust, et nüüd peab kohe-kohe - , aga ometi on ajus mingi sahtel salaja kellegi poolt ei tea millal ja miks irvakile tõmmatud ja nüüd sealt muudkui tuleb. Seda nimetut igatsust siis.

unos, dos, tres, catorce...
hello, hello
hola
I´m at the place called vertigo
it´s everything I wish I didn´t know
but you give me something I can feel

Donde esta? Kirjutatult nii valesti, kui üldse saab.

Sweetest things... I´m loosing you...

Ja hakkame peale. Reality.