Vaimustus
Vaimustun, sest päike on endiselt erakordselt ere ja seda muidugi positiivses mõttes. Et õues on soe. Et täna oli nii hea üksi jala koju tulla. Et õues on pori vähemaks jäänud. Et koolis oli kole huvitav. Et teatris oli eile tore. Et.. Neid "et"- e on täna palju. Lihtsalt pure joy.
Eile Katuga Sadamateatris Karusoo uut tükki vaatamas. Esmamulje panin kavalehele kirja, ei viitsi enam korrata, aga natuke ikka. Lahe oli. Kuigi lugu iseenesest oli ju traagiline või noh, vähemalt mõtlema panev (see ju on Karusoo eesmärk: panna meid mõtlema, mäletama, võib-olla aru saamagi?). Vat siis nii. Et Rakvere näitlejad olid lahedad, aga kahjuks ma kõikide puhul ei pane nägusid ja nimesid kokku ja siis tuligi selline fenomen esile, et enam meeldisid need, keda ma juba varasemast tean ehk siis Tarmo Sõmer ja Velvo Väli. Ja üks oli veel, aga nüüd ma olen juba temagi unustanud :P Ja see poiss-näitleja, kes judokat kehastas, oli ka hea. Lemmikukene. Ja need indiaanlastest lapsed olid ka suht vahvad, mõnel värises põlv, mõni ei hoidnud tasakaalu ja mõni ütles oma ridu maha just nii nagu lapsed ikka püüdlikult deklameerides teevad. Aga nad olid kokkuvõttes nunnud. Pehmed titad ühesõnaga. Ma ei taha täna pikemalt kirjutada, sellepärast jätan selle hane, kes tegelt on küll tuvi, aga kes minu jaoks siiski pigem hani või hoopistükkis part oli (krdi kajakas!!!) täiesti kõrvale. See on mingi kõrgem tase, millele ma minna ei tahaks. Aga asi, mida ma tahtsin kindlasti üles märkida, on need kuubikud, millega (lava)ruumi organiseeriti. Kuidagi väga dünaamiline, liikuv ja üldse mitte staatiline. Ja seda positiivses mõttes muidugi mõista. Tuli Tanel Saar "SOS"ist meelde, kui nad seal raebelema hakkasid. Selline loomulik liikumine, mida ta ju tegelikult olla ei saa ja ei ole, sest noh... Oh. Rikutud mõttelaad. Aga ikkagi on see mulle selline positiivne üllatus ja avastus, et ka Karusoo oskab oma jutustajaid nii oskuslikult mängima panna. Ma tean küll, et liikumise tegi Laine Mägi, aga ikkagi. Üllatav, et see nii hästi Karusoo lugude-teatriga kokku sobis. Ja ma ei hakka üldse praegu poliitikast kõnelema. Ei taha. Tahan lihtsalt säilitada oma positiivset kogemust jutustavatest meestest, mängivatest lastest ja publikust, kes enamiku aega oli haudvaikne, mitte ei säbelenud, nihelenud, köhinud, kratsinud, krabistanud jne.
Ilus. Teatri Sündmus seega. Teater on püha. Ma olen rääkinud :P
Eile Katuga Sadamateatris Karusoo uut tükki vaatamas. Esmamulje panin kavalehele kirja, ei viitsi enam korrata, aga natuke ikka. Lahe oli. Kuigi lugu iseenesest oli ju traagiline või noh, vähemalt mõtlema panev (see ju on Karusoo eesmärk: panna meid mõtlema, mäletama, võib-olla aru saamagi?). Vat siis nii. Et Rakvere näitlejad olid lahedad, aga kahjuks ma kõikide puhul ei pane nägusid ja nimesid kokku ja siis tuligi selline fenomen esile, et enam meeldisid need, keda ma juba varasemast tean ehk siis Tarmo Sõmer ja Velvo Väli. Ja üks oli veel, aga nüüd ma olen juba temagi unustanud :P Ja see poiss-näitleja, kes judokat kehastas, oli ka hea. Lemmikukene. Ja need indiaanlastest lapsed olid ka suht vahvad, mõnel värises põlv, mõni ei hoidnud tasakaalu ja mõni ütles oma ridu maha just nii nagu lapsed ikka püüdlikult deklameerides teevad. Aga nad olid kokkuvõttes nunnud. Pehmed titad ühesõnaga. Ma ei taha täna pikemalt kirjutada, sellepärast jätan selle hane, kes tegelt on küll tuvi, aga kes minu jaoks siiski pigem hani või hoopistükkis part oli (krdi kajakas!!!) täiesti kõrvale. See on mingi kõrgem tase, millele ma minna ei tahaks. Aga asi, mida ma tahtsin kindlasti üles märkida, on need kuubikud, millega (lava)ruumi organiseeriti. Kuidagi väga dünaamiline, liikuv ja üldse mitte staatiline. Ja seda positiivses mõttes muidugi mõista. Tuli Tanel Saar "SOS"ist meelde, kui nad seal raebelema hakkasid. Selline loomulik liikumine, mida ta ju tegelikult olla ei saa ja ei ole, sest noh... Oh. Rikutud mõttelaad. Aga ikkagi on see mulle selline positiivne üllatus ja avastus, et ka Karusoo oskab oma jutustajaid nii oskuslikult mängima panna. Ma tean küll, et liikumise tegi Laine Mägi, aga ikkagi. Üllatav, et see nii hästi Karusoo lugude-teatriga kokku sobis. Ja ma ei hakka üldse praegu poliitikast kõnelema. Ei taha. Tahan lihtsalt säilitada oma positiivset kogemust jutustavatest meestest, mängivatest lastest ja publikust, kes enamiku aega oli haudvaikne, mitte ei säbelenud, nihelenud, köhinud, kratsinud, krabistanud jne.
Ilus. Teatri Sündmus seega. Teater on püha. Ma olen rääkinud :P
Kirjutas Kriux kell 4:49 PM
