Nii siis jääb
Pühapäeva hommik. Päikesega. Ilma pannkookideta, aga ikkagi. Käisin puid toomas ja naabritel juba aias kõpitsemine käib. Koerad hauguvad, lapsed sõidavad jalgratastega ja tervisejooksjaid on oluliselt rohkem kui oli eelmisel ja üleeelmisel nädalal. Õhus oli kevadet. Tegelikult tundis juba suve. Majas on rõske ja külm, aga õues oli kilekaga suht soe. Aiast on lumi peaaegu ära sulanud ja sügisel koristamata lehed juba häirivad mu vaadet. Tahaks ka kraapima. Tahaks hekki lõigata ja riisuda ja rabeleda. Eelmine kevad on aga liigagi hästi veel meeles, õigupoolest on see lausa mälus. Ikka istun arvuti taga ja ei taha siit lahkuda. Mu tuppa ei paista hommikul päikest ja see on tegelikult ainus aeg, mil seal saab rahulikult olla. Nojah, tegelikult ei saa, seal on lihtsalt liiga külm praegu. Paari tunni pärast aga võiks seda tuba pigem üleköetud saunaks pidada, kus ei ole hapnikku ja igas nurgas on paar päikesekildu, nii et peab silmi peitma. Tahaks aknad lahti teha, pärani ja hängida seal peal. Nuusutada kevadet ühesõnaga, aga see oleks kuidagi liiga... Ma ei tea, mis "liiga", aga tundub, et oleks siiski. Liiga helge. Praegu istun loll naeratus näol ja trükin. Nii hea tunne on. Kõht ei ole üldse tühi ja rumal rahutus on sees. Ei taha maha istuda ja õppima hakata, kuidagi kahju on. Kvaliteetaeg on vist selle nimi. Selline ideaalilähedane pühapäevahommik. Rahu, vaikus, naabrite hääled, autode mürin, aga mitte selline närviline ja maja raputav, vaid selline hea ja rahulik. Nostalgiline. Tunne, mis võiks pikemalt kesta. Tuleb tuttav ette, aga samas on see hea, mitte närviliseks tegev ja kiirustama panev tunne.
"Eesti muusika karikas" olid The Sun ja Tuberkoloited. Õnneks ma saadet ei vaadanud, nägin ainult lõppu, kus toimus vennastumine. Nii ilus. Seega ajan asja, mis ammu on aetud. Ja ma teen seda meeleldi. Kahetsust tundmata ja kahtlusteta. :)))) Naertataks surnuks praegu kõik inimesed.
Reedel ajasime aetud Eesti asja ja pläkutasime nii mis kole. Vahepeale veel väike teatrietendus ka. Üliõpilasteatris oli taas "Puhastatud". Saalis oli umbes kaks korda nii palju inimesi, kui eelmisel korral ja publik oli hästi vastuvõtlik. Selline kummaline, aga samas hea publik. Hästi palju tudengeid, meie omasid vist ka ma arvan ja lisaks veel mingid kutsetega härrasmehed ning mõned lapsevanemad. Ma eeldan, et need olid lapsevanemad, sest ma ju hästi ei kujuta ette, et muidu keskealised paarid sellist etendust vaatama oleksid läinud. Igatahes oli sel korral etendus palju parem kui eelmisel korral. Mõned tüübid tundusid usutavamad, nt see habemik ja strippar. Samas peaosaline ei olnud sel korral kuidagi üldse tähelepanu keskpunktis - ma mõtlen see tüdruk. Ja samamoodi ei olnud see vaene kirjaoskamatu poiss nii heas vormis. Või ma ei tea, võib-olla ei leidnud ma midagi uut ja sellepärast tundus ta pisut kehvem olevat. Noh ja see vaene amputeeritav poiss oli sama hea. Aga kuna see habemik oli parem, siis ta ei tõusnud nii eredalt esile. Ehk siis kokkuvõttena oli see etendus mu jaoks selle strippari ja habemiku etendus. Tinkerit ma ei oska kuskile paigutada. Endiselt. Pole päris täpselt ikka veel aru saanud temast. Peaks korra veel vaatama, siis saaks ehk aru, et mis ja miks ja kellele. Ja tegelikult ma ei tea, kas see ongi tähtis, aga hetkel mulle tundub, et südamerahu huvides peaks korra ikka veel vaatama ja siis juba ekstra teda passima. Selline puzzle, kust mõni jupp on veel puudu ja kahjuks tundub see olevat suht tsentrist, mis tähendab, et tervikut veel ei ole. Ääred tunduvad aga selged olevat, nii selged, kui nad sellise alusteksti puhul võivad olla muidugi. Sirgjoonelisust ei ole, on pigem see puzzlejuppide nurgelisus ja mõnest kohast on rohkem tükikesi puudu kui teisest, ent enam-vähem on selline ovaaljas moodustis tekkinud. Ruumi kasutus ja sirmid endiselt võtsid peatähelepanu, ent sel korral keskendusi enam näitlejatele, nende maskidele, seetõttu ei saanud päris seda pilti, mis eelmisel korral. Maskid igatahes on hullult tähenduslikud ning nende lahtimuukimine nõuab ehk pisut rohkem mõtlemist ja baasteadmisi, kui mul hetkel aktiivses kasutuses on. Aga poolmaskid olid igatahes hea mõte mu meelest. Kuidagi selgem vaade näitlejatele. Et võib-olla polekski näiteks seda stripparit nii palju vaadanud, kui see maski-värk poleks niivõrd paeluv olnud. Hea ühesõnaga. Ja mingid napakad hakkasid liiga vara plaksutama. Vat nii. Oleks natuke kauem võinud venitada, siis oleks ehk ka kogu see värk oma eesmärgi täitnud ja puhastatuse tunne oleks tulnud, aga nüüd jäi asi kuidagi poolikuks. Päris lõpuni ei veennud see mind, aga hulga veenvam kui eelmisel korral, oli see kindlasti. Ehk siis kui nad veel natuke mängiksid, siis ehk... Meite seltskond leidis, et asi ei olnud päris motiveeritud, Ma kasutas samu sõnu, mida ma isegi pärast viimast korda - oleks tahtnud tunnet, et kui juba, siis juba või siis mingit muud varianti. Praegu natuke poolik ja motiveerimata. Aga ma rõhutan veelkord, edasiminek võrreldes esimese korraga oli kombatav ning see lõpetamatuse tunne väiksem. Mäng võiks edasi minna, natuke võiks veel juurde lavastada... Ehk läbi mõelda, miks mõnes kohas naerdakse ja mõnes mitte ning miks inimesed nii vara plaksutavad. Kõlab nagu tüüpiline kriitik, eks. Et vaatasin nagu mingit muud näitemängu... Ja ma tahan kohe klassikuid tsiteerida: "Kaks sõrme ei ole tähtis, üks sõrm on" :P
Igatahes Sa ütles, et oli küll teistsugune teater, kui see, mida ta harjunud vaatama on, aga see oligi hea. Tavaline teatrivaataja ühesõnaga on rääkinud ja tema leidis, et omapärane ja seda heas mõttes. Akadeemilise teatri ja muusikaliga harjunud vaataja kiitev hinnang mu meelest :)
Ja kui juba teatri peale läks, siis laupäeval käisime taas seltskonnaga "Käopesa" vaatamas. Taas. Parem etendus kui eelmisel korral. Kohe kombatavalt. Ja saal oli pilgeni rahvast täis. Ja inimesed naersid ja nautisid ja naersid, kui laulupeo-stiilis väljendada toimunut. Kaljujärv oli osasse paremini sisse elanud, ei puterdanud ja tegi sellist vana head Kaljujärve. Huvitavalt kombel tõusis esile Tuisk - ma ei mäleta, et ma eelmisel korral oleks teda eriti jälginud, aga nüüd tegi ta ikka rahvale kõvasti tsirkust. Pärast esimest vaatust avaldasin rahulolematust, et liiga palju odavat populaarsust on, aga Ma arvas, et mitte eriti palju. Ma ei tea. Võib-olla see, et saal oli täiesti täis, mõjutas mu vastuvõttu nii palju, et muutus häirivaks. Inimesed naersid liiga palju ja näitlejad panid viimase välja, et veel rohkem nalja teha. Kõlab, nagu mõistaks ma selle hukka, eks. Tegelikult mitte. Täiesti normaalne, aga ilmselt võtsin asja liiga tõsiselt. Nojah. Mulle tundus, et publik vaatas lavastust kui mingit komöödiat aeg-ajalt. Pause ei suudetud ära kannatada. Inimesed säbelesid saalis ja ükskõik kui kõvasti näitlejad pingutasid, siis ikka nad siblisid. Seega venis mõni paus liiga pikaks, ent sellegipoolest jäi poolikuks. Ma tean, et ei tohiks ennast sellest häirida lasta, aga noh. Natsa ju ikka lasen. Kahjuks. Teater on vist taas pühaks saanud. Igatahes oli hea etendus, tempo oli paigas ning ruumile keskendudes panin tähele ka neid, keda muidu ei olekski ehk märganud. Tegelikult käib see vist "Puhastatud" kohta ka. Olenevalt sellest, mida sa vaatama hakkad, mängib lugu ennast lahti. Ehk siis moraal, alati tuleb fikseerida vaatepunkt ja seda endale teadvustada. Just. Ja enamik aega peaks lihtsalt vaatama. Mitte kirjutama :P Lõppkokkuvõtteks. "Käopesaga" hakkab nalja saama.
P.S. Märkused: tempo olevat olnud mõnele aeglane, elu ei olnud. N. näitleja oli pärast etendust vihane - võib-olla oli ta koju jõudes lihtsalt väsinud? - , et ta seal passima pidi. Ütles, et täiesti mõttetu, mis ta seal passib, nagunii keegi teda ei vaata. Aga meie vaatasime. Ja rahvas naeris. Oijah.
P.P.S. Teater on ikka v. keeruline organism. Vältisin sõna ASI, sest teater pole asi, vaid organism. Ehk miski, mida ei oska täpsemalt nimetada, seega organism. Ja tegelikult peaks hoopis rääkima etendusest, aga seda ei saa, sest siis räägin enda jaoks asja (!!!) liiga mustvalgeks ja ei suuda hiljem sellest enam kõneleda ning vaatan seda vaid oma kitsast vaatenurgast lähtuvalt ja ei suuda võib-olla teiste arvamusi aktsepteerida. Vat nii.
Ja ma loodan, et see pühapäev jääbi sama naeruseks nagu ta praegu on. Selline leebe, vaikne, päikest ja rahu täis. Kui see ainult võimalik oleks. Ja veel. Miks neil ilusatel ja headel päevadel kell nii kiiresti käib??? Või ongi asja headus selles, et see möödub kiiresti ja sa jääd teda taga igatsema ja tahad seda ikka ja uuesti kogeda? Ehk siis halvad päevad venivad ja head päevad lähevad kiiresti, et saada mälestusteks millestki, mida ihkad üha uuesti läbi elada? Mul on tunne, et täna võiks heal juhul õues liblikaid näha ja tunda, milline on liblika puudutus. "Ööliblikas su lend on imeline" tunne. Vivat Betti.
"Eesti muusika karikas" olid The Sun ja Tuberkoloited. Õnneks ma saadet ei vaadanud, nägin ainult lõppu, kus toimus vennastumine. Nii ilus. Seega ajan asja, mis ammu on aetud. Ja ma teen seda meeleldi. Kahetsust tundmata ja kahtlusteta. :)))) Naertataks surnuks praegu kõik inimesed.
Reedel ajasime aetud Eesti asja ja pläkutasime nii mis kole. Vahepeale veel väike teatrietendus ka. Üliõpilasteatris oli taas "Puhastatud". Saalis oli umbes kaks korda nii palju inimesi, kui eelmisel korral ja publik oli hästi vastuvõtlik. Selline kummaline, aga samas hea publik. Hästi palju tudengeid, meie omasid vist ka ma arvan ja lisaks veel mingid kutsetega härrasmehed ning mõned lapsevanemad. Ma eeldan, et need olid lapsevanemad, sest ma ju hästi ei kujuta ette, et muidu keskealised paarid sellist etendust vaatama oleksid läinud. Igatahes oli sel korral etendus palju parem kui eelmisel korral. Mõned tüübid tundusid usutavamad, nt see habemik ja strippar. Samas peaosaline ei olnud sel korral kuidagi üldse tähelepanu keskpunktis - ma mõtlen see tüdruk. Ja samamoodi ei olnud see vaene kirjaoskamatu poiss nii heas vormis. Või ma ei tea, võib-olla ei leidnud ma midagi uut ja sellepärast tundus ta pisut kehvem olevat. Noh ja see vaene amputeeritav poiss oli sama hea. Aga kuna see habemik oli parem, siis ta ei tõusnud nii eredalt esile. Ehk siis kokkuvõttena oli see etendus mu jaoks selle strippari ja habemiku etendus. Tinkerit ma ei oska kuskile paigutada. Endiselt. Pole päris täpselt ikka veel aru saanud temast. Peaks korra veel vaatama, siis saaks ehk aru, et mis ja miks ja kellele. Ja tegelikult ma ei tea, kas see ongi tähtis, aga hetkel mulle tundub, et südamerahu huvides peaks korra ikka veel vaatama ja siis juba ekstra teda passima. Selline puzzle, kust mõni jupp on veel puudu ja kahjuks tundub see olevat suht tsentrist, mis tähendab, et tervikut veel ei ole. Ääred tunduvad aga selged olevat, nii selged, kui nad sellise alusteksti puhul võivad olla muidugi. Sirgjoonelisust ei ole, on pigem see puzzlejuppide nurgelisus ja mõnest kohast on rohkem tükikesi puudu kui teisest, ent enam-vähem on selline ovaaljas moodustis tekkinud. Ruumi kasutus ja sirmid endiselt võtsid peatähelepanu, ent sel korral keskendusi enam näitlejatele, nende maskidele, seetõttu ei saanud päris seda pilti, mis eelmisel korral. Maskid igatahes on hullult tähenduslikud ning nende lahtimuukimine nõuab ehk pisut rohkem mõtlemist ja baasteadmisi, kui mul hetkel aktiivses kasutuses on. Aga poolmaskid olid igatahes hea mõte mu meelest. Kuidagi selgem vaade näitlejatele. Et võib-olla polekski näiteks seda stripparit nii palju vaadanud, kui see maski-värk poleks niivõrd paeluv olnud. Hea ühesõnaga. Ja mingid napakad hakkasid liiga vara plaksutama. Vat nii. Oleks natuke kauem võinud venitada, siis oleks ehk ka kogu see värk oma eesmärgi täitnud ja puhastatuse tunne oleks tulnud, aga nüüd jäi asi kuidagi poolikuks. Päris lõpuni ei veennud see mind, aga hulga veenvam kui eelmisel korral, oli see kindlasti. Ehk siis kui nad veel natuke mängiksid, siis ehk... Meite seltskond leidis, et asi ei olnud päris motiveeritud, Ma kasutas samu sõnu, mida ma isegi pärast viimast korda - oleks tahtnud tunnet, et kui juba, siis juba või siis mingit muud varianti. Praegu natuke poolik ja motiveerimata. Aga ma rõhutan veelkord, edasiminek võrreldes esimese korraga oli kombatav ning see lõpetamatuse tunne väiksem. Mäng võiks edasi minna, natuke võiks veel juurde lavastada... Ehk läbi mõelda, miks mõnes kohas naerdakse ja mõnes mitte ning miks inimesed nii vara plaksutavad. Kõlab nagu tüüpiline kriitik, eks. Et vaatasin nagu mingit muud näitemängu... Ja ma tahan kohe klassikuid tsiteerida: "Kaks sõrme ei ole tähtis, üks sõrm on" :P
Igatahes Sa ütles, et oli küll teistsugune teater, kui see, mida ta harjunud vaatama on, aga see oligi hea. Tavaline teatrivaataja ühesõnaga on rääkinud ja tema leidis, et omapärane ja seda heas mõttes. Akadeemilise teatri ja muusikaliga harjunud vaataja kiitev hinnang mu meelest :)
Ja kui juba teatri peale läks, siis laupäeval käisime taas seltskonnaga "Käopesa" vaatamas. Taas. Parem etendus kui eelmisel korral. Kohe kombatavalt. Ja saal oli pilgeni rahvast täis. Ja inimesed naersid ja nautisid ja naersid, kui laulupeo-stiilis väljendada toimunut. Kaljujärv oli osasse paremini sisse elanud, ei puterdanud ja tegi sellist vana head Kaljujärve. Huvitavalt kombel tõusis esile Tuisk - ma ei mäleta, et ma eelmisel korral oleks teda eriti jälginud, aga nüüd tegi ta ikka rahvale kõvasti tsirkust. Pärast esimest vaatust avaldasin rahulolematust, et liiga palju odavat populaarsust on, aga Ma arvas, et mitte eriti palju. Ma ei tea. Võib-olla see, et saal oli täiesti täis, mõjutas mu vastuvõttu nii palju, et muutus häirivaks. Inimesed naersid liiga palju ja näitlejad panid viimase välja, et veel rohkem nalja teha. Kõlab, nagu mõistaks ma selle hukka, eks. Tegelikult mitte. Täiesti normaalne, aga ilmselt võtsin asja liiga tõsiselt. Nojah. Mulle tundus, et publik vaatas lavastust kui mingit komöödiat aeg-ajalt. Pause ei suudetud ära kannatada. Inimesed säbelesid saalis ja ükskõik kui kõvasti näitlejad pingutasid, siis ikka nad siblisid. Seega venis mõni paus liiga pikaks, ent sellegipoolest jäi poolikuks. Ma tean, et ei tohiks ennast sellest häirida lasta, aga noh. Natsa ju ikka lasen. Kahjuks. Teater on vist taas pühaks saanud. Igatahes oli hea etendus, tempo oli paigas ning ruumile keskendudes panin tähele ka neid, keda muidu ei olekski ehk märganud. Tegelikult käib see vist "Puhastatud" kohta ka. Olenevalt sellest, mida sa vaatama hakkad, mängib lugu ennast lahti. Ehk siis moraal, alati tuleb fikseerida vaatepunkt ja seda endale teadvustada. Just. Ja enamik aega peaks lihtsalt vaatama. Mitte kirjutama :P Lõppkokkuvõtteks. "Käopesaga" hakkab nalja saama.
P.S. Märkused: tempo olevat olnud mõnele aeglane, elu ei olnud. N. näitleja oli pärast etendust vihane - võib-olla oli ta koju jõudes lihtsalt väsinud? - , et ta seal passima pidi. Ütles, et täiesti mõttetu, mis ta seal passib, nagunii keegi teda ei vaata. Aga meie vaatasime. Ja rahvas naeris. Oijah.
P.P.S. Teater on ikka v. keeruline organism. Vältisin sõna ASI, sest teater pole asi, vaid organism. Ehk miski, mida ei oska täpsemalt nimetada, seega organism. Ja tegelikult peaks hoopis rääkima etendusest, aga seda ei saa, sest siis räägin enda jaoks asja (!!!) liiga mustvalgeks ja ei suuda hiljem sellest enam kõneleda ning vaatan seda vaid oma kitsast vaatenurgast lähtuvalt ja ei suuda võib-olla teiste arvamusi aktsepteerida. Vat nii.
Ja ma loodan, et see pühapäev jääbi sama naeruseks nagu ta praegu on. Selline leebe, vaikne, päikest ja rahu täis. Kui see ainult võimalik oleks. Ja veel. Miks neil ilusatel ja headel päevadel kell nii kiiresti käib??? Või ongi asja headus selles, et see möödub kiiresti ja sa jääd teda taga igatsema ja tahad seda ikka ja uuesti kogeda? Ehk siis halvad päevad venivad ja head päevad lähevad kiiresti, et saada mälestusteks millestki, mida ihkad üha uuesti läbi elada? Mul on tunne, et täna võiks heal juhul õues liblikaid näha ja tunda, milline on liblika puudutus. "Ööliblikas su lend on imeline" tunne. Vivat Betti.
Kirjutas Kriux kell 1:47 PM
