Swinging to the music, swinging to the music
"Vertigo" ja U2 ikka möllavad. Enne kuulasin - ma arvan, et tuhendendat korda - "Ühte" ja pisarad lihtsalt voolasid. Ise loen EPLi ja pisarad lihtsalt jooksevad. Ja siis panen selle tuhande esimest korda mängima, et saaks veel löristada. Nii hea oli. Kohe tuli meelde kolmapäeva õhtu, mil ma õpiku tagant kogemata Käshi juurde sisse põikasin ja ta istus ja löristas arvuti ees. Vihast. Raiskas liiga palju aega, et uut Adobe Readerit downloadida ja printerit uuele arvutile külge add-ida. Ja siis ulus siin. Nagu väike laps. Väiksed lapsed ju nutavad ka vihast aeg-ajalt. Ma ise ka, aga harva. Nutmisega on üldse mingid kummalised lood juba mitmed aastad. Lihtsalt nutma ei hakka. Mõnikord tuleb meelde, et pole kuude kaupa ühtki pisarat poetanud ja siis tulebki nutt peale. Nutt pidavat hea olema. Ja nii ma siis nutangi. Aga jah, kui pisarad niisama tulema hakkavad, siis see teeb mind valvsaks. Paneb ühesõnaga kahtlema oma vaimses tervises. Millega muidu on ju kõik korras :P Vähemalt nii tundub mulle ja viimasel ajal ka linnaliinibussi inimestele, sest nad pole juba viimased paar kuud minuga rääkima hakanud. Ehk siis ma ei kõnni enam ringi näoga, et kohe otsin ühe jupi nööri või siis meeleheitehoos sööstan esimese auto ette, mis must mööduda üritab.
Eile käisin kolm korda linnas. Ja sellegipoolest ei suutnud oma raamatuid raamatukogudesse ära viia. Asi on jõudnud selleni, et utlibi olin ma teisipäeval võlgu 88 krooni ja Lutsus ei saa ma enam tähtaegu pikendada, sest noh... Raamatud on mu käes olnud umbes pool aastat. Ja nüüd ma siis mõtlen, et kas oodata viivisevaba perioodi, mis semestri lõpus kindlasti tuleb või viia siiski raamatud ära ja maksta. Maksta oma viimasest rahast. Eile hommikul oli mul pisut rohkem kui 500 krooni. Täna hommikul on mul pisut alla 100 krooni. Et mida ma ometi eile tegin??? Müsteerium, aga noh, selliseid tuleb ikka aeg-ajalt ette. Võib-olla sellepärast, et viimasel kahel nädalal pole üldse poes käinud, pole söönud, suitsetanud märkimisväärselt. Nii et hakkas juba ununema, et asjade eest actually võetakse raha. See selleks. Põhjust põdeda ju ei ole, sest kuupilet on olemas ja paari nädala pärast makstakse stippi ning maksud on makstud ja võlgasid veel ei ole. Ainult see emadepäeva kingituse asi on nüüd küll kahtluse all. Esmaspäeval oli veel meeles, et peaks ostma ja kohe, kuni raha on, aga siis oli vaja kodus raamatutesse kaevuda ja ei viitsinud Kaubamajja koperdada. Juhtub. Peab ikka lootma vist oma kallile perekonnale. Et ehk nad halastaad ka nüüd minusugusele luuserile ja arvestavad mu automaatselt, sh panuseta, oma kingituseandjate ringi.
Ja täna on laupäev. Üks nendest vähestest, mil ma kuskile ei sõida, ei aja Eesti asja, ei närvitse - veel - ja istun kodus ja teen plaane, et hakata pesu pesema ja koristama. Aga kvaliteetaega on nii vähe, et ma ei raatsi seda kuidagi kulutada. Seega istun Käshi külmas toas ja suitsetan. Tunniga sai kümme suitsu tehtud, süda puperdab sees, üks suur kohvitass on tühjaks joodud, kolm taskurätikut märjaks nutetud ning U2 laulab taustal. Laupäevad on ilusad.
Kutsat käisime eile vaatamas. Selline pisike vorstisarnane - õigupoolest küll alles suht vinku - kutsa oli. Pissis vaiba peale iga kahe sekundi tagant, kaevus mu salli, ilastas selle täis ja võitles mu villase kampsuniga ja lõi oma pisikesed teravad hambad Käshi ninaauku. Nunnu ja pehme ja nännu.
Ahaa, ma pean ikka kirjutama selle ka üles, et Katu ja Kriux ei peaks koos autos istuma ja karjuma emotsionaalselt. Sest kui seda teha, siis tõenäoliselt saab auto kannatada. Eile õnnestus ühele pisi sinisele Opelile tagant sisse sõita. Aga saksa auto on ikka saksa auto. Ehk siis Opelitega ei juhtunud midagi, aga Eesti numbrimärk läks küll katki ja Katu käsi väirises tõenäoliselt esimese topsi tõstmiseni :P Ja umbes kahe tunni pärast oli ta juba nii purjus, et valis suvalisi numbreid ja käsutas inimesi oma tagumist poolt tema juurde vedama :P Aiaiai. Ata-ata.
Kessu juurde ei jõudnud :( Jama lugu. Aga üks kord algab meie aeg. Vist. Loota ju ikka võib, eks. I´m loosing you. Ja ma ei tea, miks. Suured oleme vist. Elud on erinevad. Mul on üks kott ja tal kaks. Oh. Reality bites, ühesõnaga. Tahan.
Eile käisin kolm korda linnas. Ja sellegipoolest ei suutnud oma raamatuid raamatukogudesse ära viia. Asi on jõudnud selleni, et utlibi olin ma teisipäeval võlgu 88 krooni ja Lutsus ei saa ma enam tähtaegu pikendada, sest noh... Raamatud on mu käes olnud umbes pool aastat. Ja nüüd ma siis mõtlen, et kas oodata viivisevaba perioodi, mis semestri lõpus kindlasti tuleb või viia siiski raamatud ära ja maksta. Maksta oma viimasest rahast. Eile hommikul oli mul pisut rohkem kui 500 krooni. Täna hommikul on mul pisut alla 100 krooni. Et mida ma ometi eile tegin??? Müsteerium, aga noh, selliseid tuleb ikka aeg-ajalt ette. Võib-olla sellepärast, et viimasel kahel nädalal pole üldse poes käinud, pole söönud, suitsetanud märkimisväärselt. Nii et hakkas juba ununema, et asjade eest actually võetakse raha. See selleks. Põhjust põdeda ju ei ole, sest kuupilet on olemas ja paari nädala pärast makstakse stippi ning maksud on makstud ja võlgasid veel ei ole. Ainult see emadepäeva kingituse asi on nüüd küll kahtluse all. Esmaspäeval oli veel meeles, et peaks ostma ja kohe, kuni raha on, aga siis oli vaja kodus raamatutesse kaevuda ja ei viitsinud Kaubamajja koperdada. Juhtub. Peab ikka lootma vist oma kallile perekonnale. Et ehk nad halastaad ka nüüd minusugusele luuserile ja arvestavad mu automaatselt, sh panuseta, oma kingituseandjate ringi.
Ja täna on laupäev. Üks nendest vähestest, mil ma kuskile ei sõida, ei aja Eesti asja, ei närvitse - veel - ja istun kodus ja teen plaane, et hakata pesu pesema ja koristama. Aga kvaliteetaega on nii vähe, et ma ei raatsi seda kuidagi kulutada. Seega istun Käshi külmas toas ja suitsetan. Tunniga sai kümme suitsu tehtud, süda puperdab sees, üks suur kohvitass on tühjaks joodud, kolm taskurätikut märjaks nutetud ning U2 laulab taustal. Laupäevad on ilusad.
Kutsat käisime eile vaatamas. Selline pisike vorstisarnane - õigupoolest küll alles suht vinku - kutsa oli. Pissis vaiba peale iga kahe sekundi tagant, kaevus mu salli, ilastas selle täis ja võitles mu villase kampsuniga ja lõi oma pisikesed teravad hambad Käshi ninaauku. Nunnu ja pehme ja nännu.
Ahaa, ma pean ikka kirjutama selle ka üles, et Katu ja Kriux ei peaks koos autos istuma ja karjuma emotsionaalselt. Sest kui seda teha, siis tõenäoliselt saab auto kannatada. Eile õnnestus ühele pisi sinisele Opelile tagant sisse sõita. Aga saksa auto on ikka saksa auto. Ehk siis Opelitega ei juhtunud midagi, aga Eesti numbrimärk läks küll katki ja Katu käsi väirises tõenäoliselt esimese topsi tõstmiseni :P Ja umbes kahe tunni pärast oli ta juba nii purjus, et valis suvalisi numbreid ja käsutas inimesi oma tagumist poolt tema juurde vedama :P Aiaiai. Ata-ata.
Kessu juurde ei jõudnud :( Jama lugu. Aga üks kord algab meie aeg. Vist. Loota ju ikka võib, eks. I´m loosing you. Ja ma ei tea, miks. Suured oleme vist. Elud on erinevad. Mul on üks kott ja tal kaks. Oh. Reality bites, ühesõnaga. Tahan.
Kirjutas Kriux kell 12:38 PM
