Blody January!

Saabki lõpuks läbi! See on igatahes olnud maailma kõige pikem kuu. Palgapäev tundub endiselt kuidagi nii kaugel olevat, et hambad tuleb konkreetselt varna riputada. Tegelikult asi muidugi nii hull ei ole, aga kuidagi on nüüd nii juhtunud, et kuna preemiat ka maksti kunagi ammu - miks igal kuul ei maksta? -, siis kulutasin loomulikult rohem. Ah, mis ma vingun. Tegelikult on ju ikkagi plaan endale midagi suuremat osta. Loodetavasti läheb see ka läbi ehk siis sull ja feim ei kulu mingi mõttetuse peale ära.

Aga jah. Lapsukesed on terve kuu aega taas koolis käinud. Kõvasti loomulikult lollust teinud, sõimata saanud, segadust tekitanud, rõõmu valmistanud, kakelnud, jagelenud jne. Ühesõnaga teinud kõike seda, mida ühed teismelised tegema peavad ja teevadki. Neljapäeval on oodata pikemat istumist 6 lapsevanemaga. Eks homme näeb, kui paljud neist ka reaalselt kohale jõuavad, aga igatahes plaan meitel selline on. Oijah. Äkki ma siis ei pea olema veerandi kolm viimast nädalat nende erasekretär ehk siis nad ajavad ise oma asjad juba varem korda? Loll lootus, aga lootma ju ikka peab!

Sellised lood. Kessul on homme, st juba tegelikult täna, sünnipäev ning suur party toimub. Igatahes annan endast parima, et oma koolikohustuse ja ei tea mille muu kõrvalt veel sinna kohale jõuda. Väga-väga tahan minna. Tahan lennata! Koos kallitega, eks.

Nädalavahetusel lendasin ka. Sa oli gängiga Tartus, aga väljas käisime kahekesi. Smilersit kuulamas. Maailma kõige masendavamas paigas. Fuu. Bänd iseenesest oli tore ja sai ennast välja karjutud. Selline teraapia meil siis. Kuigi, olgem ausad, me ei suutnud seda kena paigakest normaalseks juua. Seal peab ikka puhta purjus olema, et ennast mitte psühhina tunda! Laupäeva õhtul olime sauntsis. Ajasime Eesti asja Inksiga. Vahva. Fa-fa.

Nii. Nüüd ma lähen tuttu. Unes näen Frank Sinatra aegset ilusat helesinist maailma, kus saab öelda:
"For once in my life I found someone... I ´ve got someone who needs me!"