Arusaamatu?!

Ma ei saa aru, mis lahti. Stabiilselt on 14 õpilast koolis ja pahandusi on nendega nii palju, nagu oleks neid endiselt 26. Ma enam ei mõista...

Ühesõnaga on mind tabanud taaskord lollpäisus, sest mil muul moel ma seletan seda, et mulle miski kohale ei jõua. Tahan puhata ja mängida, selle asemel, et kütta, külmetada, kirjutada SMSe lapsevanematele, pahandada lastega, kuulata vingumist ja ilkumist. Tahan ka Egiptusesse. Ausalt. Või noh, kas või kuskile sooja tuppa, kus ma ei pea kütma, tassima, saagima, kaevama ja tegema muid eluks vajalikke toiminguid. Hingamine ja söömine on täiesti piisavad tegevused. Aitäh!

Tahan ära nädalavahetuseks. Aga kuhu ja kellega? Seda veel ei tea. Ja tegelikult vist ei saagi minna, sest fämili sõidab Sarkale ja ma passin maja. Ilmselt. Sest Allan on tuuritamas. Mitte mööda Eestit, aga kuskil siin meie tänava kandis. Seega väljavaade veeta nädalavahetus külmas majas koos pohmellis dudega. Vahva. Või mitte nii väga? Vist jaatav vastus. Kevad seevastu tuleb aina lähemale. Mis tuletab mulle meelde, et kui ma isegi miskit muud homseks ette ei valmista, siis üheksandike asja peaks ikka vaatama.

Öö tuleb pikk ja pime. KAhjuks mitte piisavalt pikk.