Kuradi esmaspäev...

Esmaspäevad sakivad. Ilmselt olen ma seda siia juba palju-palju kordi kirjutanud, aga see millegi pärast pole vähendanud tõsiasja, et nad sakivad. Sakivad endiselt. Hommikul oli kohutav peavalu, mis leevendus pärast kaht Ibumetini tabletti alles kella kaheteistkümneks. Proovi siis kisava-karjuva-pea laiali otsas ringi jooksva pägade hulgaga midagi teha. Öäk.

Nädalavahetus see-eest oli mõnus. Käisin maal. Ja mitte üksi. Meid oli seal kokku üle kümne, mis tähendas siia-sinna tunglevaid tittesid, emmesid, issisid ja muidu tolasid (ma viimases kategoorias). Käsh juba ütles mulle, et ma olen titemaanias ja võiks endale oma tite muretseda, sest mu jutt pidi suhteliselt fanaatiliselt kõlama. Ma ise küll ei usu seda. Uut titat ootan aga väga. Väiksena on nad ju veel jammimad, ei roni mööda külmi ja ohtlikke trepiastmeid, ei vala endale limonaadi selga, ei soovi poes, et kassatädi neile raha annaks, ei teataks surnuaias, et nad lähevad mamma juurde tuttu jne. Ühesõnaga pisikesed titad jaa-jaa-jaa, suured titad ei-ei-ei. Mis ma räägin, kõik on vahvad. Beka on umbes selline, nagu mina olin temavanusena. Kuigi ta vist sarnaneb rohkem Efqle, aga teatav sarnasus on ka minuga. No olgem ausad, ta on sama paks, kui ma olin siis. Või noh, kui nüüd piinlikult aus olla, siis on sutsu kõhnem. Igatahes heas toitumuses laps. Ja nii nunts!!! Ühesõnaga titamaania tuli jälle peale. Eva-Riinul on astma, Enrikol mingi tundmatu allergia ilmselt kõige vastu, Beka on niisama nunts memmekas, kelle lemmikuks on kujunemas maavanaema. Vääääga lahe oli maal. Koos kala, kana, kartulite, kartulipudru, külma salati, vabariigi aastapäeva koogutamise, suusaalade MMi ja naistekaga. Juba ootan pikkade silmadega emadepäeva, mil uuesti kohtume. Kuigi võib-olla mitte, sest Efq kuupäevaks on 24. mai. Kui Eva-Lota tulekul, siis ta tuleb varem, aga kui lihtsalt laps (loe: poiss), siis laseb ta ennast juuni alguseni vast oodata. Nii need asjad meie peres käivad :)

Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" sai reedel läbi loetud. Hmm, emotsiooni ei oska vist kirjeldada. Kummaline raamat. Tahaks öelda, et on hea, ongi, aga kuidagi ootamatu. Nagu kiirustades lõpu poole, kuigi kui sealt nüüd seda va päevapoliitikat otsida - mida seal on tonnide kaupa -, siis teeb natuke nõutuks. Kivirähk on selline mees, kellelt ootan, et iga sõna on pärl. Sel korral on need pärlid kuidagi erilise läikega. Ei taha lasta end hammustada. Läbinisti surma-soolikate raamat. Segi-läbi neid ja karu karvu. Lisaks kükitav Põhja Konn ja mädanev Meeme. Eestlane, eks. Saigi vist kõik.

Praegu lugemisel Otfried Preussleri "Krabat". Ugalas reedel esikas oli, tahan järgmisel veerandil lastega ära vaadata, valmistan end pigem asjaks ette :)

Lendama.

Btw. Nagu esmaspäevad on ka kaups endiselt evil. Täna läksin šampooni ostma ja tulin tagasi kotitäie planeerimata nänniga. Kas see on ikka normaalne?