Nööpaugus kannan lihtsaid põllulilli

Lugesin sel nädalal Natalia Rolleczeki raamatut "Puust palvehelmed" ja "Väljavalitud". Kõige naljakam osa sellest oli eessõna seltsimees Vladimir Sašonkolt, kes rääkis pikalt ja laialt sellest, kuidas autor on hukka mõistnud kodanluse ja julma katoliikluse. Appikene! Kes siis veel, kui mitte poolakad on uhked oma usuliste veendumuste üle. Teoses pole mitte ühtki allhoovustki sellest, et kumbki neist oleks hukka mõistetud. Pigem on jutt sellest, et kuigi on asi hull, saadakse hakkama, sest kloostris on midagi sellist, mis hoiab ja kaitseb ning sealt äraminnes ollakse ilma peal laiali ning ikka ja alati pöördutakse sinna tagasi. Ohjah. Tore lugemine. Tõsine noortekas taas. Mis tähendab, et vana raamaturiiul teenib enne väljaviskamist veel mõned plusspunktid :) Ikka on, mida enne tudumist lugeda!

Käes on laupäev. Mnjah.