Kõik on olnud kord

Ma enam ei oskagi öelda, mitu päeva mu pea on valutanud. Ma tean, et kindlasti rohkem kui 2 ning samas vähem kui 7. Täna on päev otsa iiveldama ajanud, paar korda olen läinud WCsse, et oksendada, saaks kergem. Käsh muidugi ütles, et see on harilik paanikahoog. On küll üsna selline tunne, aga kuidagi imelik on migreen ja muu taoline.

Enesetundele ei tule kasuks öine ülevalistumine: täna öösel lugesin 3.33st 5.33ni raamatut. Mingit tüübid möirgasid keset tänavat ja siis ei tulnud enam und. Mul on tunne, et ma kirjutasin sellest ennist... Kordub ju kõik, eks?! Mida iganes. Paanika on seotud tegelikult rohkem tööga. Asjad on kuidagi äärmiselt pingelised ning seda seepärast, et ma lasen liiga sügavale endasse need probleemid. Peask üle libisema, mitte välja tegema, mitte laskma korda minna. Peaks ära õppima pealiskaudsuse. Ei taha olla pain in the ass, aga kuidagi nii kukkus täna see värk välja. Grrr.

Ja sääseraiped on jälle kohal.