Elu on ainult karussell, siis võid sõita, kui kõlab kell, oled prii

Kuna kallis Trinzu ostis endale eile "Eesti teatri laulude" CD-DVD ja võttis selle täna tööle kaasa, olen väga nostaligilises tujus.

Vaatasin kõigepealt DVD läbi. Olen alati teadnud, et enamik näitlejatest on eriliselt kaunid inimesed ning veendusin selles täna jälle. Ma tean, et tegelikult on ilu-kaunidus jmt väga subjektiivsed mõisted, kuid ometigi pean taas nentima, et tegemist on ilusate inimestega. Hele Kõre, Evelin Pang, Andero Ermel, Mart Toome, Argo Aadli, Indrek Ojari - neis on "miski". Ilmselt see on see kirjeldamatu ja sõnulseletamatu, mis ühest näitlejast teeb näitleja. Teate küll, inimese, keda sa hing kinni vaikuses jälgid, kelle tegevusele sa kaasa elad, ükskõik, keda ta väidab end hetkel olevat. Igatahes ka kodus vahtides pisikest arvutikuvarit kumab minu tuppa neist soojust, midagi, mis mind sunnib nendega kaasa mõtlema ning miks mitte kaasa laulma. Jah, mul on selline komme, aga vähemalt ma ei filmi ennast sel ajal ja ei pane neid klippe netti üles :P Ma ei taha kuidagi alahinnata Jaak Jürissoni, Indrek Tiiseli ja eriti Riina Roose teeneid, vastupidi. Aga teate küll, et ikka eksib pilk näitavale inimesele ning eriti neile tegijatele, kes pakuvad kas või kahe grimassi, kulmukortsutuse, keelega üle huulte tõmbamise ja tuhande muu tundevärelusega vaatemängu.


Need laulud on playlisti esikümme:
#3 "Puhkus Viljandis"
#4 "Kuhu me kuuluma peame"
#7 "Laev tõstis purjed..."
#10 "Romanss"
#13 "Üksildus"
#18 "Kerjuse laul"
#25 "Laul Timmile"
#26 "Kümme neegrit"
#29 "Põhjamaa"
#30 "Tahan olla öö"

Ma olen sõnade inimene. Meloodia on samuti oluline, aga tegelikult ma jälgin alati esimesena sõnu.

Vt ja kuula Andres Noormetsa/ Tõnis Mägi "Laul Timmile" ja juba teadki, mida ma maailmast arvan, mida ma kalliks pean ja väärtustan. Viimane kolmandik on tabavaim, eriti kahemõttelisus, mis sellesse sisse kodeeritud. Ma ei taha hüvasti jätta, aga iga sekund on tegelikult ettevalmistus just selleks tegevuseks. Käsh oli täna situkas, ta tõi välja, et kogu elu jookseme kiiresti-kiiresti, toimub pidev võistlus, et kes kiiremini kohale jõuab. Kusjuures jookseme me kõik ühe ja sama finiši poole. Ausalt. Pole põhjust sinna tormata, õigem oleks siiski aeg maha võtta ja rahulikult lõpu poole loovida. Võib-olla üritada elada võimalikult täisväärtuslikult või väärtuslikult, aga kiirustamine (fast and furious) ei peaks olema teemaks.

Muide, ma soovitan plaadi siiski Linnateatrist osta, sest Kaubamajas pidi Trinzu selle eest üle maksma. Ta arvas, et on piisavalt Hele fänn, et see endale soetada. Mina olen ilmselt laisk Linnateatri fänn. Mina olen see, kes läheb seljakotiga teatrisse, see, kellega gardeka tädi pahandab, see, kes ootab sõpru WC järjekorrast ning lahkub viimasena etenduselt. Mina olen see, keda tabab igakord Linnakale mõeldes nostalgia. Ma ei oota mingeid kõveralt kõrgeid kunstiväärtuslikke elamusi, ei-ei. Nii rumalaks ma koolis ei jäänud :) Alahindama neid ka ei kipu. Lihtsalt Linnateater on selline, nagu oli Mati Unt - soe tunne tuli sisse, isegi kui ta tekitas küsimuse mismõttesnagu?! Maa-vanaema tunne. Mul maa-vanaema enam ei ole. Järelikutl Linnakale mõeldes saab tedagi meeles pidada. Mina olen see, kes plaadi haledalt oma läpusse rippis. Ma ausõna ei levita seda. Ja ehk ostan selle endalegi. Kuigi tõenäolisem on see, et keegi kingib selle (karjuv vihje vabatahtlikele :)).

Aitäh mälestuse ja sooja tunde eest, Trinzu ja tegijad.

P.S. Inxul sündis 10. septembril pisike piiga, kes sai nimeks Sigrid. Skandinaavia värk :) Minu arvates on see kena nimi. Ilmselt seetõttu, et seostub Antsu kokku-lahku elukaaslasega, kes on ülitore inimene. NB! Üks minu lapsepõlve iidolitest, kelle eeskujul suitsetama hakkasin :P

P.P.S. Efq sai 31-aastaseks, õnnitlused :)

P.P.P.S. MA OLEN 3 KUUD SIGARETITA LÄBI AJANUD. Eile ütlesin esimest korda: "Ma ei suitseta!" Põrguinglid vastu: "Ärge muretsege, me paneme teid uuesti suitsetama!"