Hüpoteesid õhus

Tegelikult need ei olegi hüpoteesid, aga mulle lihtsalt meeldib see sõna. Täna. Eile õhtul hakkasin mõtlema, et mida ma nii väga olen teinud viimase kolme kuu jooksul. Märkmikku ei viitsinud lahti teha, seega üritasin oma mälus midagi esile manada. Ei tulnud suurt midagi meelde. Nagu mingi vana loll olen käinud koolis ja seal ka mitte nii palju, kui vaja. Eesti asja olen ajanud - me kõik ju ajame seda päevast päeva, nii et ka see ei ole nagu eriti oluline. Veidikene liiga palju olen ringi pläkutanud, aga see on tavaline. Mingid rõõmud peavad ju elus olema, isegi siis, kui pärast kodus kolm päeva kahetsed, et kuskil midagi liiga palju sai öeldud. Mida veel? Polegi nagu suurt midagi. Mälus tuhnima hakkasin sellepärast, et tuli veidi enne südaööd mõte kirjutada üks kiri. Enda jaoks olulisele inimesele.

Algus ei olnudki raske. Alustasin algusest - daa! Ehk siis lõpust. Ja jõudsin pooleteise leheküljega eilsesse päeva. Siit päeva küsimus: KUIDAS ON VÕIMALIK OMA ELU ELADA NII, ET POOL AASTAT MAHUB ÄRA 1,5 LK SISSE? Mitte ei saa aru.

Ja siis hakkasin mõtlema, et tegelikult on hästi palju juhtunud. Igasugused unistused on täide läinud. Või noh, eesmärgid. Ja mitmed ei ole. Ja need, mis on täide läinud, on kaotanud oma olulisuse. Ehk siis moraal: PAREM ON OMADA KÄTTESAAMATUID UNISTUSI, KUI TÄITUNUD, AGA VÄÄRTUSE KAOTANUD EESMÄRKE. Ei taha kuskile ristikesi tõmmata, ei taha. Selline lauge rütm on kõigel olnud. Ja eelmine kevad tundub juba nii kaugena. Ja siis veel see, et kuigi ma tahaksin öelda palju, ei saa ma hakkama isegi vähese ütlemisega.

Argipäeva rutiin ja kitt-kätt, chat-chat väsitavad vaimu. Sellest välja rabeleda on siis järgmine eesmärk. Ja ma juba tean, et kui see õnnestub, siis peab ühel hetkel, mis kahjuks ei ole piisavalt kaugel, sellesse rutiini tagasi tulema. Ja see on kole raske. Põhimõtteliselt. Põhimõttelised küsimused olid eilse päeva märksõnad. Neid on kole palju, aga minu põhimõtted on natukene teistsugused kui nende omad, kes ruulivad. Seega patiseis. Või matiseis. Või harkseis.

Sellised mõtted täna. Ekspressi-päeval. Või lihtsalt ühel päikest täis reedel.

Aa. Katu eile käskis mul kindlasti üles märkida, et käisin tema juures eile külas: mina tegin piparkooke ja tema luges ajalehte. :) Head piparkoogid olid. Ja vaesest põdrast tehtud kotletid (ma endiselt ei tea, kuidas seda sõna kirjutada) olid ka head. Aitäh.

Ja Kessu: ära heida meelt. Heida nt kiva kellegi kapsaaeda. Mitte enda omasse loomulikult. Mina armastan Kessut ka ilma peene kraadita, aga enda hingerahu huvides, ma arvan, oleks parem, kui see kraad olemas on. Et siis tuleb ennast kokku võtta, kuulata SÕ heietusi, minna vastuvõtule, küsida otse ja konkreetselt ja siis vastustest lähtuvalt teha viimane pingutus. Ja maailm muutub helgemaks, selgemaks ja kõik on hea. Kui tsiteerida klassikuid. Mina igatahes usun temasse.

Ahjaa. Katu saabub kohe meie kassiokse haisusesse elamisse. Ja siis tuleb jõul. Kohe hakkab tulema. Jõul, ma mõtlen. Ehk siis me peame ise kohale minema, jõulule. Ja muretsema kingitused ja luulendused ja smile´id, mis veenavad meid ennast, et me oleme õnnelikud ja rahulolevad ja teisi, et me oleme nii asjalikud nii asjalikud. Pähh, tsiteerides klassikuid.

Õhus on klassikud. On tänase päeva moraal. Varbad külmetavad. Koolis on klassijuhataja tund. Krdi KLK. Ja mina ei ole seal. Palju õnne. Põhimõttelised küsimused heidame kõrvale ja räägime parem millestki muust. Nt teatrist. Või siis mitte. Kuulame parem. Heie-heietusi.

Kõik on hea. Kõik halb on ära keelatud. S... alla neelatud. Kõik on hea. Refereerides viiteta klassikuid, sest tsitaati ma ei mäleta. Happy birthday, mr Smt. Ja rehad võtame välja ja hangud ja viglad ja vikatid. Kui leiame, siis lambapügamiskäärid ja sirbid ka. Revolutsioon. Või vähemalt väiksemat sorti mäss on tulekul. Täna läheme radikaalseks. Süütame vana teatri ja uut ei ehita.


Ehk siis: enough is enough.