Ma olen õnnetus

Parafraseerides Tõnni, loomulikult. Täna siis oli esimene tund. Teadsin ette, et asi ei lähe nii, nagu ma seda planeerin ja nii oligi. Põhimõtteliselt suutsin ise rahulikuks jääda, aga lapsukesed seda mitte ei teinud. Ehk siis 15 esimest minsta oli kõik suhteliselt hästi ja siis hakkas mingi esinemine peale. Esimeste pinkide poisid läksid liiale, ütleme nii. Ütleme. Ütleme. Ühesõnaga tatikuulid ja paberijupid, sumin, mis ei olnud kahjuks töine ja nii edasi. Õnneks sain vähemalt teoreetiliselt teooria läbi võtta. Eks järgmisel nädalal näeb, kuidas nad sellest aru said, kui nad said. Tunne oli igatahes kehvapoolne.

Pea on valutanud kaks päeva. Ibumetin on mu parim sõber hetkel. Lihtsalt pinge hakkab pilti eest ära võtma. Tahaks puhata ja mängida. Põhimõtteliselt õpin ma taas hindama seda, et lihtsalt koolis käia on tore. Eksamiteks valmistumine, loengud, seminarid ja melu selle kõige vahepeal on igatahes see, mida ma praegu igatsen. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et ei võta asja südamega. Seda praktika asja. Tahaks ju küll, aga see masinavärk, mis sinna ümber eelmisel nädalal ehitati ja mida nüüd süvendatakse ajab mul südame pahaks. Ma tahan konkreetsust ja põhjendatud inimressursside kulutamist, mitte mingit jamamist mõttetute asjade kallal, mis mind ei puuduta. Tahan rahu ja vaikust.

Homme linna. Laupäeval on konverents ja seejärel kohe koosolek :( Ei jaksa, ei jõua. Ja siis on veel tita-tita ja Eva-Riinul on sünnipäev, mis tähendab, et mul on ka kingitust vaja... Ei jaksa mõelda enam.

Väss olen. Seega tudusse. Päeva moto: "Tehke seda oma vabast ajast", on inspireeritud lapsukestest...