Show me

Et imede ime, aga ma ei magagi veel. Imede ime, ma ei olegi veel ennast puu otsa riputanud. Imede ime, elu imeb. See on tegelikult tänase päeva moto, motiiv ja juhtmõte. Lihtsalt ma olen nii väsinud kõigest, et tahan apaatseks muutuda. Silmi kinni ei saa panna, minema ei saa joosta. Aga ma ei jaksa enam. Ma ei saa aru, mis ümber ringi toimub. Milline on olnud see vale valik, mille ma olen teinud, milline on olnud esimene vale astutud samm ja milline peaks olema järgnev, et midagi muutuks. Paremaks.

Homme, õigupoolest juba täna, lähen tita-tita juurde. Ta on haige ja mina siis nn hoian teda. Lahe. Ma loodan, et kahe ja poole tunniga jõuan bussis välja mõelda essee härra professorile, sest muud aega mul selle tegemiseks ei ole. Mõtteid ka ei ole, aga kes sellest enne probleemi on teinud... Ehk siis kas võib ma magan terve tee, ei mõtle millelegi, ei lähe üksinda vaikselt hulluks, nii et bussijaamas on mul vastas trellitatud akendega auto, mille sihtpunktiks on Paldiski maanteel müüri taga asuv asutus. Masendav.

Pidin praegu ära ütlema asjast, mida ma nii väga ootasin ja teha tahtsin. Inimesele, kellele ma ei tahaks mingil juhul pettumust valmistada. Ja raskusi, mis minu loobumisega kaasnevad. Ma tean, et mõni teine haarab antud võimalusest kohe kinni ja ma loodan seda siiralt. Sest muidu on ikka väga kurb. Väga kurb ja masendav. Mul on nii kahju...

Ahaa. Margot Visnap kirjutas eelmise nädala Sirbis keskeakriisis vaevlevatest meestest ehk siis uuslavastustest. Meeletu viha tõusis, aga mis sest ikka. Sitad lavastused on sitad lavastused. Neid ei ehi ka sisu ümber jutustamine.

Jõul täna. Tore. Ja pärast seda Katuga tavapärane analüüs. Kahjuks meid katkestati ja mõned head mõtted jäid lõpuni rääkimata. Kahju. Aga see-eest sain taas kord teada, et olen sitt õp-ja. Tsiis. Ma ei jaksa. Ei taha.

Jõul mine ära ja võta oma masendus ka kaasa.