Angiin, my ass

Just selliseid roppe sõnu kasutangi. Mingi täielik hullumaja. Tänaseks oli hääl täiesti kadunud ning hullemaks hakkab minema. Homme on veel kõigele lisaks oodata põrguinglite tundi Kalle Blomkvisti (lõpuklassi teravmeelitsejate nimi inspektoritele!), nii et saab üks põnev päev olema. Rääkimata sellest, et veel mingi kolleegide hulk on teadmata ajaks haigeks jäänud ning nende töö tuleb ka ära teha. Ehk siis hääletult lähen ja asendan. Homme alustan.... Brr. Tahaks ka perearstile helistada ja öelda, et olen haige ja võtan mulle ettenähtud rahakese haiguslehe eest. Tahaks maale minna ja seal lebotada, vaadates telekast olümpiat ja tundes ennast üleüldse hästi. Või vähemalt paremini kui praegu. See muide, ei ole raske, sest praegu on ikka väga sitt olla.

Ahjaa. Valents oli eile. Kolleegid ütlesid, et nad kartsid, et veel haledam on. Lõppkokkuvõttes oli suht normaalne ja rahulik. Seega kiitus põrguinglitele! Aga jah. Nad ajasid mu täna nii närvi, et ma ähvardasin neid taas. Esimest korda asjaga, millega nalja ei tehta ehk siis ütlesin, et kui nad kohe vait ei jää, siis näevad mind viimast korda. Mõjus 5 minutiks. Ja mõnel võttis junni jahedaks. Muidugi oli ka neid, kes leidsid, et parem ongi. Kasutan nende fraasi, daunid. See selleks. Homme nad näitavad, kui palju/vähe ma neile korda lähen, nii et palju õnne mulle. Vakk.

Hakkan parem tuludeklaratsiooni täitma. Money-money!!!