One life

Repliigi korras taas kord: veerand sai läbi, kaks kahte sai välja pandud, lastega sai võideldud, emad sai kooli kutsutud, pisaraid sai nutetud, juukseid sai katkutud. Ja elu on ikkagi elamata. Vale, elatud, sai elatud küll, aga kahjuks mitte päris nii, nagu tahan. Seega reaalsus ja soovid ei lähe kokku.

Et ma ei unustaks: "Terevisioonis" oli täna üks kutt, kes rääkis teatrist. Priit Põldmaa, kui ma ei eksi. Anu intervjueeris teda. Moraal: ma võin oma kõrgema hariduse prügikasti visata, sest see 11-aastane rääkis samade sõnadega ja sama juttu. Ilmselt minus nüüd pedagoog kõneleb: see polnud usutav, poose värk tundus olevat. Teadlane minus aga ütleb, et ilmselt peame teadusega sisenema mingile uuele levelile, et asi ikka teadus oleks. Või peaksimegi lapsesuusid rohkem kuulda võtma?! Et jääks ära need EPLi jt ajalehtede appikarjed, et neil on kriitikat ja kriitikuid vaja. Oi, ma eksin, neil on vaja kirjutajaid!

One life.

NB! 13. juunil olen Tallinna lauluväljakul. 495.- eeku juba makstud ja pilet Tlnas ootamas. Loodan, et püha viha ka ikka lastakse :P