So may I say for each of you so gratefully...

Haiguslehel olen. Alates kolmapäevast ja tegelikult peaks alles neljapäeval tööle minema, aga igav hakkab, seega lähen juba kolmapäeval. Kui vähegi nohu laseb, muidugi mõista.

Olen Juhan Liivi lugenud, maal lebotanud, olümpiat vaadanud ja täna lõpuks koristanud. Ei tulegi meelde, millal viimati toas tolmulappide ja mopiga ringi jooksin. Koristamine on ikka lõpp lahe. Pean teoks tegema oma ammuse plaani ja ostma kaste, sest asjad lihtsalt ei mahu mitte kuskile. Hulluks ajab! Paigutasin jälle raamatuid ümber, aga rahuldavat tulemust ei saavutanud. Midagi on puudu. Ahjaa. See oma tunne. Et kõik raamatud pole minu omad ja need va võõrad laiutavad toas. Jama. Mis seal´s ikka.

Plaanisin kirjutada kahest mehest, kes mu tänaval elavad ja igal hommikul umbes üheksa ajal värske õllepudel näpus mööda tänavat kodu poole jöndivad, aga ei viitsi. Nii et repliigi korras: on olemas 21. sajandil inimesed, kes hommikul kell 9 ujärjekindlalt õlli panevad ja ise seejuures veel mõnusalt-rahulolevalt tuigerdavad.

Maailm on wirdo.