Kui seda metsa ees ei oleks

Ühesõnaga olen ma lugenud natuke liiga palju Juhan Liivi. Plaan oli eelmisel nädalal teha valmis kogu käsitlus, aga kahjuks ei saanud ilusast plaanist asja. Seega olen lihtsalt totralt lugenud-lugenud-lugenud ning jõudnud veendumusele, et Liiv ikka päris normaalne ei olnud. Kusjuures see ei tohiks ju mind üllatada, eks. Skisofreenik ja paranoik ja mida kõike veel ta kohta on öeldud.

Täna ärkasin pisut pärast kaheksat ja kuna uni ei tahtnud enam tulla, siis hakkasin igasuguseid töid parandama ja laste hindeid välja arvutama, et oleks ikka miskit tehtud, kui tööle lähen :P Jamade jama, aga jälle on mõned kõurikud osanud niimoodi koolis käia - rõhk sõnal käia - , et nad midagi õppinud ei ole ning seis on nii nutune, et ma pean nendega hakkama koos igasuguseid asjakesi õppima. Mu oma kõurikud on muidugi kõige hullemad, aga noh, kuna neil on nii palju hindeid, siis kaheseise on tuntavalt vähem kui nt üheksandikel. Töö lainel seega.

Pikemat aega pean plaani, et lähen poodi ja ostan endale midagi süüa. Viimati vist pühapäeva lõuna ajal sai söödud, nii et hakkab vaikselt juba kõht tühjaks minema :P See selleks, ühel hetkel ma ausalt tõusen püsti ja hakkan minema, aga kahjuks pole see hetk veel käes.

Täna oleme taas nii kaugele jõudnud, et köögis on miinuskraadid ehk siis kraadiklaas enam ei näita, kui palju seal tegelikult külma on. Aga nojah, külm on seal sellegipoolest.

Igapäevane elu sakib sajaga. Lennata ikka tahaks. Ja tööle ka. Kuulsin, et proua ülemus läheb kahe nädala pärast puhkusele. Jepikajee?! Ei tea. Igatahes on veel oodata prouade Kukekeste kokkuvõtet inspekteerimisest, küllap siis saab jälle "palju nalja". Huh.

Ikka teen viis viimast suitsu ja lähen poodi... Ikka lähen...