Ma tean

Uskumatu, eks. Ma kirjutan täna kolmandat korda ja ometi võin teatud uhkusega teatada, et Derridaga on nüüd ühel pool. Et siis sain päevaga jagu, aga asi läks kuidagi seal "Positsioonide" keskpaigas väga segaseks (eessõnas oli öeldud, et Kristevale antud keskmine intervjuu on segane ja ma ei tea mis...). Küsimused olid poolteist lehte pikad - mismõttes?! Seega ruumistamise ja disseminatsioonide jutt läks ka segaseks.

Loomulikult jäi mu pilk peatuma Derrida lausel: "Kui ma püüan teksti dešifreerida, ei aruta ma pidevalt seda, kas ma lõpuks vastan diferentseerimatult ei või jaa, nagu Prantsusmaal tehakse teatavail ajalooepohhidel ja üldiselt pühapäeviti" (Derrida 1995: 64). Enamikku meist on õpetatud maast madalast kategoriseerima, hierarhiseerima, otsustama, tõmbama paralleele, tegema valikuid, välistama, isoleerima, osundama, eelistama. Ühesõnaga on meid õpetatud prantsuspärasteks pühapäevalugejateks. Gümnaasiumis hakati rääkima, et võib-olla on midagi veel teatud kategooriate kõrval, et kõik ei pea mahtuma üksteise sisse, lihtsustades: pole olemas üht õiget arvamust, vaid arvamustepaljusus, mida peab saama kuidagi põhjendada, millele peab saama kuidagi viidata. Ülikooli räägiti selles kui loomulikust nähtusest. Aga. Ühelt poolt eeldati, et enam ei taanda nähtusi binaarsete opositsioonide peale, ent samas tambiti pähe esimesel ülikooliaastal kõik teooriad, mis sisaldasid binaarseid opositsioone ja nende ülemvõimu. Kui küsiti arvamust - seda objektiviseeritut arvamust, mis tegelikult on subjektiivne - siis tegelikult lubati taandada kõik otsused meeldib-ei meeldi skaalale ehk harilikule binaarsele opositsioonile. Jõuan lõpuks selleni välja, et 10 aastat tagasi lõpetasin gümnaasiumi, kolm aastat tagasi sain oma BA ning nüüd, 3 eksamit enne MA kraadi saan aru, et tegelikult tahan ma ikka veel olla pühapäevane lugeja. Tahan mingeid valmis lahendusi. Tahan küsimusi, mis ei sisalda endas 15 kõrvalküsimust ning 7 kas-küsimust, millele järgnevas tekstis ei vastata. Tahaks paketti valmistõdedega, eks. Ma tean, et sellist asja pole - Derrida "Positsioonid" kubises viidetest materjalile ja oletustele ja seostele, mida Derrida veel uurida soovis, selleks, et midagi järeldada. Aga kui ei ole valmistõdede paketti, siis pole ju olemasolevad tõed päriselt tõesed?! Kas need on siis pooltõed? Kas need arusaamad osutuvad hiljem (milline kategooria!) väärateks? Tänase lektüüri põhjal oskan ma osutada vaid sellele, et 64 lehel teadsin ma omast arust üsna hästi, mida Derrida disseminatsiooni all silmas pidas, aga mõni leht edasi lagunes tervik kildudeks ning kokku panna seda enam ei õnnestunudki. Kas ma võin siis omakorda sellest järeldada - kui pole olemas valmistõde ja seda tõelist ja nn lõlikku tõde (appi, kuhu ma nüüd suundun!) - et see, kuidas mina asjast aru saan, võib olla õige? Sest seda, et see vale on, ei saa ju tõestada, kui midagi on lõpuni läbi seostamata... Kokkuvõttes võin seega rahulikult välja hingata. Mul on veel kolm raamatut ning kaks päeva. Seejärel üks puhkusenädal (Tartu-Tallinn-Rapla-Kaarma-Tallinn-Valguta-Tartu), millele järgneb eksam... Rääkimata sellest, et lõpuks peab hakkama seoseid looma. Kas õnnestub? Võib-olla...