Tuttu
Tita-tita üritab ennast vägisi üleval hoida. Ehk siis plaksutab ja kilkab toas. Harutab padjapüüri seest padja välja, tekikoti seest teki. Loobib need siis põrandale ja on üliõnnelik kõige selle juures. Tita-tita maailm on raudselt ümmargune - selline pisike pall, millega on hea tädile keset otsaesist virutada ja siis heameelest taas kord käsi kokku lüüa. Naljakas. Mingi laulukene on hetkel päevakorral. Ma küll ühestki sõnast aru ei saa, aga ma kaldun arvama, et see on põdramaja laul. Või on mul elav kujutlusvõime. Seda mudugi niikuinii... :)
Eile jäin vist ise enne tuttu kui tita-tita. Lihtsalt nii väsinud olin. Pidevalt algul kargasin püsti, kui ta köhis - kartsin, et ta oksendab - ja siis tal nalja kui palju... Aga siis ma enam ei jaksanud ja nii ma kustusin umbes kell 11, valge kaisujänes kaisus, tuli põlemas ja telekas lahti. Kahe ajal tulid peoloomad ja suunasid mu tudusse õigesse voodisse. Huh. Väsinud. Öösel nägin kirjandusetundi unes. Ja vahele veel igasuguseid õudusi oma koolist. Ehk siis mingeid asju, mis mul tegemata on ja mille pärast olid unenäos kohutavad jamad kaelas. Ei olnud just meeldiv.
Eilses päevas oli üks meeldiv asi - Kiku sai oma 15. etapivõidu! Tubli!!! Ja ma ei taha kuulda kommentaare a la et valitsejannat polnud kohal ja selle pärast ta selle saigi jne. Ta on lihtsalt fantastiline!
Tahan vaheaega. Tahan puhata ja mängida. Tahan rahu ja vaikust. Tahan hakkama saada ilma pettumusteta. Tahan... Igast asju võib tahta, aga kõike ei saa, mida tahan, eks. Seega elame ikka reaalses maailmas edasi ja proovime lihtsalt hakkama saada. Tundes rõõmu üliväikestest asjadest, mõtetest, hetkedest.
Eile, kui ma oma bussipeatuses olin, tuli mulle ligi üks vana naine ja hakkas juttu rääkima. Ta oli kuidagi nii siiras ja aval ja heatahtlik. Isegi mina, kes ma tavaliselt võõrad endast kahe sekundiga distantseerin, ei suutnud talle halvasti öelda ja rääkisin temaga kuni buss tuli. Nii hea tunne oli. Lihtsalt üks tavaline inimene, kes on nii vana ja kellel kindlasti on igasuguseid eluraskusi, oli nii avatud ja meeldiv... Ei leia sõnu. Rohkem selliseid hetki, palun. Või siis rohkem häid inimesi, kes lihtsalt ütlevad ilusaid asju ilma, et nad ootaksid selle eest midagi vastu.
Lumi sajab. Lahe. Hommikust saadik juba. Siin Nõmmel on igatahes suht talvine tunne juba. Äkki ikkagi tulevad valged jõulud ja minu toas olev slogan jõuluks koju osutub asjakohaseks?! Loodame.
Eile jäin vist ise enne tuttu kui tita-tita. Lihtsalt nii väsinud olin. Pidevalt algul kargasin püsti, kui ta köhis - kartsin, et ta oksendab - ja siis tal nalja kui palju... Aga siis ma enam ei jaksanud ja nii ma kustusin umbes kell 11, valge kaisujänes kaisus, tuli põlemas ja telekas lahti. Kahe ajal tulid peoloomad ja suunasid mu tudusse õigesse voodisse. Huh. Väsinud. Öösel nägin kirjandusetundi unes. Ja vahele veel igasuguseid õudusi oma koolist. Ehk siis mingeid asju, mis mul tegemata on ja mille pärast olid unenäos kohutavad jamad kaelas. Ei olnud just meeldiv.
Eilses päevas oli üks meeldiv asi - Kiku sai oma 15. etapivõidu! Tubli!!! Ja ma ei taha kuulda kommentaare a la et valitsejannat polnud kohal ja selle pärast ta selle saigi jne. Ta on lihtsalt fantastiline!
Tahan vaheaega. Tahan puhata ja mängida. Tahan rahu ja vaikust. Tahan hakkama saada ilma pettumusteta. Tahan... Igast asju võib tahta, aga kõike ei saa, mida tahan, eks. Seega elame ikka reaalses maailmas edasi ja proovime lihtsalt hakkama saada. Tundes rõõmu üliväikestest asjadest, mõtetest, hetkedest.
Eile, kui ma oma bussipeatuses olin, tuli mulle ligi üks vana naine ja hakkas juttu rääkima. Ta oli kuidagi nii siiras ja aval ja heatahtlik. Isegi mina, kes ma tavaliselt võõrad endast kahe sekundiga distantseerin, ei suutnud talle halvasti öelda ja rääkisin temaga kuni buss tuli. Nii hea tunne oli. Lihtsalt üks tavaline inimene, kes on nii vana ja kellel kindlasti on igasuguseid eluraskusi, oli nii avatud ja meeldiv... Ei leia sõnu. Rohkem selliseid hetki, palun. Või siis rohkem häid inimesi, kes lihtsalt ütlevad ilusaid asju ilma, et nad ootaksid selle eest midagi vastu.
Lumi sajab. Lahe. Hommikust saadik juba. Siin Nõmmel on igatahes suht talvine tunne juba. Äkki ikkagi tulevad valged jõulud ja minu toas olev slogan jõuluks koju osutub asjakohaseks?! Loodame.
Kirjutas Kriux kell 1:42 PM
