Üks veel... palun!

Üks eksam veel, siis on UT-s eksamitega peaaegu ühel pool. Eriti tore oli täna see, et kirjutasin eksamitööd 4 ja pool tundi. Sellest esimese tunni tegin enda jaoks mingit süsteemi, millest hiljem ise enam aru ei saanud. Väga segane. Võtsin eksamilt kaasa 5 täissikerdatud süsteemilehte. Hindamiseks andsin 9 lehekülge juttu. Lõpp oli juba nii seosetu, et hakkas paha. Ma loodan, et see, mida ma öelda tahtsin, siiski kirja sai.

Iseenesest üsna talutavad küsimused, sain oma lemmikautorid: Huizinga, Barthes ja Derrida. Nii et väga hull ei peaks ju olema. Aga mine tea. Süsteem-süsteemi ehitades oli küll tunne, et wtf, ma ei tonka mitte midagi, aga surusin selle tunde alla ning kirjutasin edasi. Loodetavasti päris puusse ei pannud. Ma viisin juba raamatud raamatukokku tagasi, nii et ma tõesti ja siiralt loodan, et ei pea neid endale enam koju tarima.

Ja siis ma sain teada, et selle viimase eksami pean ma tegema enne laupäeva - wtf????? See tähendab, et hakkan täna õhtul või homme hommikul - oleneb kõik Katu lahkusest - lugema ning loodetvasti - cross your fingers - võtab õppejõud mu töö reedel lugemiseks ning ehk positiivse tulemi korral annab sellest ka UTi teada. Sellise skeemi mõtlesin välja. Süsteem-süsteem. Kuubis.

Et siis. Suvi on läinud. Lugedes. Mhmh. Selles ei oleks ju midagi imelikku - ma olen õpetaja ja mulle väga meeldib lugeda, olen varem ka suvesid lugedes veetnud - aga õppinud pole ma suvel veel kunagi. Nii et siis veel üks kogemus.

Võib-olla sellepärast mul veel polegi magistrikraadi? Kas see ongi siis see, mida tunneb suvetööle (sry, täiendatud õppetööle) määratud õpilane? Peaks nagu iga hinna eest tore ja lõbus ja pikk puhkus olema, aga igal hetkel taob kuklas: "Ma pean tegema midagi muud!" Nii et kõigel on hind: kaks kevadet, mil ma pole lõputöid ja-ei-tea-mis-muid-töid kirjutanud ning olen nautinud pungadepuhkemist ja-ei-tea- mis-õitemerd, maksid sel suvel mulle täie litiga kätte!

Anyway, ma armastan UT-d!