Repliik
Sel nädalal juba teist korda sattusin televiisori ette. Üleeile vaatasime mingit täiesti absurdset "Ookeaani sügavustes" vms pealkirja kanvdat filmi, kus peaosas Michelle ise. Aga film oli täielik B-kategooria kräpp. Ja täna sattusin Nip/Tucki ajal koos "Theatre Audience" raamatuga telksu ette. Mu meelest Kessu rääkis mulle, et see seriaal on nii porno, et ta ei viitsi seda vaadata - selleks on Starmani käest eraldi programmid ostetud. Aga pornot polnud - ei tundnud puudust! - aga ma ei saanud, mis see seal on. Mingi sürrealistlik ajas rändamine, lasernoad, koledad soengud, kunstkortsud ning ebausutav happy end. Kas teate, päriselu ja filmi vahe ongi selles va häpiendis. Päriselus pole kunagi nii, et ema-isa lepivad oma haiglasest kleptomaanist tütrega ning pardisündroomiga poiss saab perfektsed käed. Päriselus ei saada isa oma lapsi koos peatse eksabikaasaga lennujaama. Mitte et ma päriselu taga ajaks, aga kui juba ajas rändamine, siis ikka kogu raha eest, mitte mingi nõme imalmagus roosa lookene!
Hea, et ma tavaliselt telekat ei vaata.
Hea, et ma tavaliselt telekat ei vaata.
Sildid: tarbimine