Ulg

Tühjus on see, kui sa ei suuda enam meenutada, mis minut tagasi toimus. Ma olen umbes sinna jõudnud. Silmad on punased, peaaegu sellised nagu oleks kaua-kaua nutnud ja neid hõõrunud. Rääkimata sellest, et korts kulmude vahel aiva süveneb.

Kui teised tööle lähevad, ulub Näskar südantlõhestavalt. Nii igal hommikul. Kas ta on kogu oma elu üksi koju jäädes niimoodi ulgunud? 5 aastat? Või ulub ta selleks, et ma ennast üksikuna ei tunneks? Kas koerad uluvad enda või peremehe jaoks? Kas selleks, et nad ise endid üksikuna ei tunneks või on neil mõte, et väravast välja minev peremees kuuleb tema südantlõhestavat ulgu ning pöörab tagasi?

Katu rääkis kunagi, et tema koerad ka uluvad, kui ta kodunt lahkub. Nii et mingi üleliigiline värk see ulgumine. Ei küsi suurusest ega paberitest.

Koerapsühholoogi oleks vaja, kedagi, kes Näskariga juttu ajaks ja talle selgeks teeks, et pole eriti kena jaurata, kui mina kodus olen ning üritan kõigest väest targaks saada.