Süda, jäta järele

Mingi ilmse põhjuseta tunnen ennast õnnetuna. Kui ma seda lauset loen, siis see tundub juba naeruväärne, ausaõna, ma isegi muigasin. Inimese esmane kaitse, kui ta kohtub millegi võõra või arusaamatuga on naer. Muie on osa sellest, eks. Nii et ma siis muigan või olen oma eriti neutraalse näoga, mis teistele tundub eriti üleoleva ja ülbe maskina. Nende probleem.

Taevas on sinine, rohi on roheline, raamat on peaaegu läbi, eksam läks üle ootuste hästi, aga ikkagi on mingi situkas olemine. Kui varem on see alati mõne inimesega seondunud - igatsus tema/nende järele, mida sai leevendada telefonikõnega, siis praegu ei taha ma kellelegi helistada. Olen sel nädalal päris palju oluliste inimestega rääkinud, hea on olnud. Sellepärast mulle tundubki vist, et praegu pole vaja helistada. Näost näkku ka ei taha suhelda.

Tahan oma enesehaletsuses, mis polegi õigupoolest enesehaletsus, vaid mingi ajutine nõrkushetk koos naiseliku emotsioonitsemisega, hulpida. Üksi ja õnnelikuna, et saan olla õnnetu, aga ei ole rahulolematu.