Uputus

Vinge tuule tõttu on meil uputus. Õunauputus. Punaseid, kollaseid, valgeid, kirjusid, tooreid, valminud, mädanenud, hallitanud, kuivanud... Name it, we got it. Eile tahtsin muru niita, aga õunapuude alt polnud see võimalik. Täna oma võimeid ilmselgelt üle hinnates käisin uputust likvideerimas. Siis ma veel ei teadnud, millega ma vastamisi olen. Ühesõnaga vedasin aianurka oletatavasse kompostihunnikusse kümme käruäit õunu, jajah. Oma väikeste kätega korjasin need kahe puu alt ära. Tahtsin koledal kombel muru ühtlaseks lõigata :P Nojah. Ilmnes, et naabritele oli meie uputus juba pikemat aega närvidele käinud ning nad olid õunapuid kärpinud! Need oksad, mis nende aeda ulatusid, olid puruks saetud ja meie aeda visatud. Ja allasadanud õunad olid nad loopinud üle aia kahte kenasse virna. Neid ma tõepoolest liigutada ei jaksanud... Õunauputuse juures on kehva veel see, et lisaks ühele suurele oksale, mis juba paar nädalat tagasi murdus, oli üks suur oks veel murdunud, aga kahjuks ma seda saagima ei ulatanud ning niisama seal all karata ka ei julgenud, tegemist päris juraka värgiga. Keset aeda on meil muide veel üks õunapuu, mille ümber on muru niitmata, aga ma lihtsalt ei jaksanud neid junne sealt rohkem korjata. Selg ja kael on jummela haiged. Kuigi olgem ausad, mulle meeldib õues susserdada, muidu ma seda ei teeks :)

Kas pean mädanenud õuntest pikema ülevaate andma? Et kui jammi õigupoolest on varbavahe pläta kaotada ning mädanenud kässile peale astuda? Lirts-lirts. Või siis kui vahva on näpp pista mädasse. Mäda on teema, sest on august. Äädikakärbsetest rääkimata.